Vene kirjandusklassika kinoekraanil
Arvestades seda, et Venemaa on Ukrainas jätkuvalt pidamas täiemahulist sõda, võib ju kummaline tunduda, et Rakvere kinno jõuab venekeelne film vene režissöörilt, kuid pidage protestimisega hoogu. Tegemist on siiski protestimeelse Mihhail Bulgakovi ekraniseeringuga ja filmi levi pealt Venemaale raha ei tiksu. Linateos on tellitud USA kaudu ja filmi autor, režissöör Michael Lockshin on ise osaliselt ukraina verd mees, kes emigreerus Venemaalt enne sõja algust. Seega ei pea kirjanduse baasil tehtud filmide austaja muret tundma selle pärast, et toetab kuidagi agressorriiki.
Venemaal näidati seda filmi kinodes samuti, 2024. aasta talvel ning tegi seal suure kassaedu, kuid kremlimeelsed võtsid selle kohe terava kriitika alla. Kummalisel kombel seda siiski kinolevist ära ei korjatud. Filmi valmimist on osaliselt toetanud Venemaa ja see on filmitud Venemaal, 2021. aastal. Kinodesse jõudmine võttiski aega seoses pehmelt öeldes keerulise poliitilise olukorraga. Eesti publik on filmi saanud vaadata alates maikuust erinevates kinodes, film alustas oma teekonda Tallinnas kinos Artis.
Juhul kui te ei ole varem lugenud Mihhail Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita“, siis soovitan soojalt, seda on eesti keeles korduvalt välja antud, viimati ilmus see kirjastuselt Varrak 2018. aastal ja seda on veel praegugi raamatupoest saada, nii paberraamatu kui ka e-raamatu kujul. Kirjanik alustas romaani kallal tööd 1928. aastal, püüdes ühendada satiirilise groteski ja fatasmagooria käsitlusega Jumalast ja Saatanast. Algselt polnud romaanis ei Meistrit ega Margaritat, kuid jätkates 1931. aastal vahepeal katkenud tööd, lisandus sinna autobiograafiline Poeet, hiljem meister. Lugejateni jõudis see esmakordselt 1967. aastal, 27 aastat pärast kirjaniku surma. „Meister ja Margarita“ kuulub ulmekirjanduse valdkonda, või ehk oleks täpsem öelda fantaasiakirjandus. Siin on üleloomulikke tegelasi, kuigi põhiliini püütakse hoida võimalikult realistlikuna. Enam kõnetab see teos neid inimesi, kes on omal nahal kogenud Nõukogude Venemaa eluolu, selle absurdsust. Noorem generatsioon ei saa sellest kindlasti aru päris samamoodi kui inimesed vanuses 50+. See ei tähenda seda, et noorematel poleks asja seda raamatut lugeda või kinno minna, huvitav on kindlasti ka näiteks teatri- ja kirjandushuvilisel gümnasistil.
„Meister ja Margarita“ ongi Bulgakovi kõige kuulsam romaan ja seda on ekraniseeritud korduvalt, kuigi ega see sisu tõttu väga lihtne ei ole. Võib öelda, et uus film on hästi õnnestunud ja see on kõige mõjuvam vaatamine just kinosaalis, hästi kunstipärane, elegantne, efektne. Ja ega seda kuskil voogedastusplatvormil näha pole võimalik, vähemalt mitte praegu. Seda pole ka filmilaenutustes, nii et kasutage võimalust. Juba siis, kui Bulgakov romaani kirjutas, oli see terav kriitika Venemaa võimude ja nõukogude ühiskonna aadressil. Kui romaan lõpuks esmakordselt NSVLi kirjastustes avaldati, siis tehti seda tugevalt tsenseeritud kujul, seda oli üle 12 protsendi kärbitud. Algsel kujul ilmus see esmakordselt Prantsusmaal.
Ma ütleks, et see on niisugune teos, mida on üsna raske ümber jutustada, kuigi lugedes kulgeb see ladusalt ja on kaasahaarav ning huvitav. Lihtsalt need sündmused, mida seal kirjeldatakse, on niivõrd pöörased, et see on midagi, mida peab rida realt ise lugema ja kogema, seda ei saa lühidalt ümber jutustades teisele edasi anda. Sama on ka filmiga. Filmi puhul kiidan kassivalikut, kõuts Peemot on filmis Maine Coon tõugu volask, pärisnimega Keša. Ilus loom.
Peaosades on Meistriks Jevgeni Tsõganov, Margaritaks on Julia Snigir, Wolandiks August Diehl. Meistri ja Margarita rollide venelastest osatäitjad Jevgeni Tsõganov ja Julija Snigir on Venemaa sõja Ukraina vastu avalikult hukka mõistnud. Lockshin on aga Ukrainat rahaliselt toetanud, täpsemalt kogus ta raha Ukraina lavastajate toetuseks.
Meister on kirjanik, näitekirjanik, Margarita on võrratult kaunis naine, keda Meister kohe ihaldama hakkab ning hoolimata sellest, et daam on abielus, leiab Meister ka vastuarmastust, seda esialgu platooniliselt, hiljem juba lihalikult. Musta maagia professor/saatan Woland aga tõmbab niite nii kuis talle parasjagu rohkem lõbu pakub. Tuuakse esile inimeste maised ihad, rahaahnus, asjade ihalus. See, et tõde on väändunud ja elu elatakse kõverpeeglis. Armastus aga puruneb ja meeltesegadusele ei ole ravi. Massipsühhoos ei lõppe. Mitte miski ei ole kunagi endine.
Film ei ole üks ühele otsene raamatu ekraniseering, vaid esitab sellest oma versiooni, mis on visuaalselt kaunis ja sensuaalne. Film algab raevuka kummituse stseeniga ja paiskab vaataja kohe pikema sissejuhatuseta absurdisatiiri, esimeste stseenide pealt on lihtne filmi meeleolusse sisse elada ja sellega kaasa purjetada. Siin on peenekoelisust ja mitmekihilisust, intelligentsed ja samas lihtsalt arusaadavad dialoogid, kaunid kostüümid, mõjus kunstnikutöö – kõik, mida üks kultuurijanuline hing võiks ihaldada.
Filmi režissöör Michael Lockshin sündis USAs (1981) ja on elanud nii Venemaal kui USAs, praegu resideerub ta Los Angeleses. Lockshinil on psühholoogia magistrikraad Moskva ülikoolist, kooli kõrvalt aga hakkas ta tegelema telereklaamide filmimisega. „Meister ja Margarita“ on Lockshini teine täispikk mängufilm, tema esimeseks filmiks oli „Hõbedased uisud“ (2019), millega ta pälvis kohe suure tunnustuse ja filmi näidati ka Netflixi kanalil. „Meistris ja Margaritas“ väljendab Lockshin selgelt Venemaa-vastaseid meeleolusid ja seega on omamoodi sümboolne, et just see venekeelne film sõja ajal kinodesse läbi on murdnud. See on püüe vabaduse poole, meeleheitlik lootus, et kaine mõistus võidab, armastus leegitseb, ja käsikirjad ei põle.
„Meister ja Margarita“ linastub Eestis vene, saksa, ladina ja aramea keeles, dialoogid on seega erinevates keeltes, see lisab filmile mitmekihilisust. Minge vaadake seda kinos, eriti need, kes armastavad tõsist teatrit, te saate sellest kordumatu elamuse.
Margit Adorf
