Spioonid ilma märulita

Sel nädalal esilinastus kodumaine spioonifilm „O2“. Minu enda esmamulje järgi on film täitsa korraliku tasemega, kohati veniv, aga igal juhul vaatamist väärt. Samas kuulsin tuttavatest filmiinimeste käest, et pärast esilinastust oli rahva seas valitsenud teistsugune meeleolu – linateos jäi paljudele arusaamatuks ja igavaks.

Inimesed ei olevat aru saanud sellest, miks mingi asi toimus, kuidas keegi spioonidest taipas kuskile midagi otsima minna jne. Minu jaoks ei olnud filmi süžeeliinides aga midagi keerulist, kõik oli täiesti selgesti arusaadav. Küll mitte kohe esimese hooga, aga mis spioonifilm see olekski, kui juba esimesest kaadrist kogu lugu klaar oleks?

Filmil on mitu märkimisväärselt kvaliteetset omadust – esiteks väga ilus muusikaline kujundus. Heliloojateks on Richards Zalupe ja Eriks Ešenvalds. Film haarab vaataja juba esimeste helidega tugevalt enda embusse ja koob kogu loole ümber kergelt unenäolise nukrapoolse meeleolu, muusika tõmbab enda sisse nagu soo. Muusikal on siin atmosfääri loomisel väga suur roll.

Teiseks on filmil läbivalt märkimisväärselt sujuv operaatoritöö (Meelis Veermets), värvitonaalsus on igati nauditav ja kunstnikutöö (Jaagup Roomet) püsib samuti kenasti ajastus. Seega, tegemist on stiilipuhta linateosega.

Paraku leiab filmil ka nõrku kohti. Esiteks on tegemist täiesti stereotüüpse looga, mis on kohati ka jube igav. Spioonifilmilt ootaks siiski tihedamat sisu ja rohkem pinget, siin suuremaltjaolt muud ei olnudki kui poeetiline õhkamine ja pingelangus. Film oli küll ilus, aga kuna see pidi siiski olema spioonifilm, mitte romantiline draama, siis minul vaatajana olid sellele teised ootused.

Lugu viib vaataja 1939. aastasse, palavikulisse perioodi, mil sõjaoht ripub kogu Euroopa kohal, kuid sõda ei ole veel alanud. Veel on alles nõrk lootus, et äkki õnnestub ellu jääda vabana. Selle nimel tegutseb Eesti luure.

Peategelaseks on luureohvitser Feliks Kangur (Priit Võigemast), kes saab ülesandeks leida Eesti luure seast topeltagent. Lõpuks ta selle ka leiab, kuid enne seda jõutakse kahtlustada tervet rodu erinevaid luures töötavaid mehi.

Filmi nõrkusena võib välja tuua, et me ei saa tegelaste kohta suurt midagi teada, et neile piisavalt kaasa elada. Feliksi puhul kujutatakse küll mingit armusuhet, kuid seegi on kuidagi ootamatult tekkinud paaripäevane armumine, põgus kohtumine, mida ta siis läbi terve filmi igatsema jääb. Vihjamisi antakse teada, et see naine tapeti Moskvas, ja just seepärast, et ta Feliksiga natuke Tallinnas semmis.

See suhteliin on filmi seisukohast täiesti tarbetu, sest ei tee Feliksit kuidagi sügavamaks, ässamaks või hellemaks tegelaseks. Armastus Poola kunstiajaloolase vastu on selle filmi seisukohalt lihtsalt tühi ballast.

Teinegi armulugu on filmis kesksel kohal ja selleks on Moskva agendi Ivan Kostrovi (Kaspars Znotiņš) ja Eesti tennisisti Linda Ahvena (Doris Tislar) vahel arenev armudraama. See afäär on neil kestnud kauem, paar plaanib sõja eest koos põgeneda, kuid nendegi armuleek saab traagilise lõpu. Siiski, loo seisukohalt on see armastus põhjendatud, ilma armastuseta Linda vastu ei oleks Ivan nõus tegema seda, mis lõpuks saab filmi võtmesündmuseks.

Arvatavasti on filmi tegijad üritanud siin järgida film-noiri stiili ja selles suhtes on see neil isegi päris hästi õnnestunud. Suureks komistuskiviks on see, et tegelasi on väga palju ja seega ei jõuta neist kedagi õieti avada.

Aga vähemasti on siin kinolinal veel kaks suurt tegelast, kes saavad ellu ärgata vaid vaataja enda meeltes, nendeks on riigid, Soome ja Eesti. Riigid, keda ähvardab vägivaldselt võõra võimu alla sattumine ja mille ärahoidmise nimel kõik need Feliksid, Paulid, Ivanid ja Peetrid tegutsevad. Olgu siis pealegi, et Feliksi armulugu terve riigi vabaduse kaotamise kõrval tühitähi tundub ja mõte uitab korraks sellele, kas oli seda tennisemängu nüüd nii pikaks vaja venitada. Lõppude lõpuks viib „O2“ vaataja siiski vägagi emotsionaalsele teekonnale riikide ajaloos ja kannab publiku oma looga palavikulisse sõjaeelsesse aega. Isamaalisuse eest saab film küll kümme punkti.

Filmi produtsendi Kristian Taska kiituseks tuleb öelda, et ta on produtsendina oma filmograafias kenasti arenenud. Taska filmidest meenutab praegune „O2“ vast kõige rohkem „Igiteed“. Režissöör Margus Paju on aga alles oma loometee alguses, see on tema teine täispikk mängufilm režissöörina (esimene oli „Supilinna salaselts“). Paju kohta ütleks, et arenemisruumi veel on, sest eks need spioonide kakelus- ja tapastseenid mõjusid veidi kohmakalt küll.

Mina andsin selle linateose konarused andeks ja leidsin, et kokkuvõttes korralik film, mille vaatamist kinos ma küll ei kahetsenud. Teie peate nüüd ise otsustama. Ma soovitan vaadata pigem kinos, kuigi võib kindel olla, et hiljemalt järgmise aasta 20. augustil seda ka teles näidatakse. Film sobibki väga hästi just klassikaliseks 20. augustil üha uuesti teles näidatavaks looks.

Margit Adorf

Peaosalist kehastav Priit Võigemast (paremal) ja Indrek Ojari. Foto: pressimaterjalid / Karl Anders Vaikla