Videviku virvendused

Patuelu näkiga, tulnukvampiiri salaoperatsioon, ekslev libahunt ja polüglotist ülemteener ootavad teid ees, kui lähete vaatama praegu kinodes jooksvat filmi „Kõhedad muinaslood“.

Tõnu Lilleorg

Filmi stsenarist ja režissöör on Mart Sander, kes omandas mullu telerežissööri diplomi. Linateos, mille Sander nimetab õudusfilmiks, koosneb neljast lühiloost ehk nii-öelda filminovellist. Need on teemade poolest erinevad, kuid sujuvalt salapärase vahejutustaja poolt kokku põimitud. Kui võrrelda Sanderi mullust teleseriaali „Litsid“ nüüdse filmiga, siis võib öelda, et autori käekiri on äratuntav, selles on tähtis osa dialoogil, miimilisel väljendusel ja tempol.

Ühtne joon kõigi novellide juures oli tegelaste pahaaimamatus, millega nad esmapilgul igati tavalistesse situatsioonidesse sisenesid, püüdes end hästi tunda ning omi eesmärke saavutada. Ning püsides seejuures esialgu õndsas teadmatuses mõnevõrra riskantsetest asjaoludest, mis neid tegelikult ümbritsevad.

Ühelt poolt olid lood tavalised ja igapäevased, ilma silmakargavate õudusteta. Samas sisaldus neis üleloomulik element, nagu näiteks näkk, kes ühe seiklusjanulise noormehe aastakümneteks oma seltsi meelitas. Sander on osanud tasakaalu tavalise ja üleloomuliku vahel hästi paika sättida ja nii avanevad tegelased usutavate ja mõistetavatena. Tegelasi lähendab omavahel seejuures kooskogetud hirmutunne, nagu ka ütleb öine portjee (mängib Toomas Kolk) tormi käest varju otsima tulnud saladuslikule naisele (Jekaterina Novosjolova).

Filmi teostuse juures on mitmeid õnnestumisi. Näiteks hea kaadri kompositsioon ja hästi valitud ning filmi tegevustikuga haakuvaks kohandatud tegevuskohad. Põimiku esimeses filminovellis, kus juba mainitud saladuslik naine siseneb üksikuse hotelli, oli suurepärast tööd tehtud valguse ja varjuga.

Arvutiga loodud eriefektid – näiteks näki peos helendav jook, tulnuka valguskerana plinkiv laev ja jutustamisstseenis lendlevad punased sädemed – olid tehtud maitsekalt. Huvitav võte oli vaevumärgatavalt aeglustatud paarisekundilised kaadrid, mis justkui viitasid, et oot-oot, siin miskit sünnib.

Pärast filmi vaatamist oli kinost lahkumisel hea ergas tunne. Ehk osalt seetõttu, et filmipõimik oli vaheldusrikas ja koosnes lihtsalt haaratavatest lühilugudest. Kinosaalis tekkis mulje, et sarnaseid pisut kõhedaid ja samas puudutavaid situatsioone võiks üsna hõlpsalt leida ka igapäevaelus, kui vaid tähelepanu teritada. Selliselt kerge kuid samas sisukana sobib „Kõhedad muinaslood“ praegusel hämaral aastaajal vaatamiseks ideaalselt.

Kojusaabunud härrasmees tervitab abikaasat. Foto: kaader filmist