1984: mõrvati Poola antikommunistist vaimulik

Täna 34 aastat tagasi tapeti Poolas elajalikult vaimulik ja poliitik, kes oli populaarne oma kommunismivastaste seisukohtade tõttu. Jerzy Popiełuszko oli surres vaid 37aastane.

Allan Espenberg

 1947. aastal sündinud Jerzy Popiełuszko oli karismaatiline katoliku vaimulik, kes tegutses aktiivselt ka Poola poliitikas, olles näiteks sõltumatu ja kommunismivastase ametiühingu Solidaarsus aktiivne pooldaja ja kaastöötaja. Seetõttu nimetati teda sageli ka solidaarsuse preestriks ja vastupanuliikumise kaplaniks.

Arestid, ülekuulamised, autoavariid

Meest iseloomustas antikommunism ning tema jutlustes segunesid vaimulikud õpetussõnad poliitiliste epistlitega. Ta kõneles palju aususest ja otsekohesusest, kritiseeris Poola kommunistlikku riigikorraldust ning kutsus inimesi üles protesteerima ebaõiglase ja inimvaenuliku süsteemi vastu.

Popiełuszko külastas mitmel korral Poola tehaste streikivaid töölisi ja julgustas neid oma veendumustest mitte taganema. Väga kuulsad olid tema iganädalased „Missad isamaa eest”. Paljud Popiełuszko sõnad muutusid lendlauseteks, millest üks tuntum on „Tõde on surematu, aga vale sureb kiiresti”.

Popiełuszko jutlusi kanti regulaarselt üle Vabadusraadios, mistõttu said nendest osa kõik Poola inimesed ja ka välismaal elavad poolakad. Samas polnud Popiełuszko ainus Poola vaimulik, kes sai kogu maailmas tuntuks oma kommunismivastaste seisukohtadega. Juba enne teda oli vaimulikuna pikka aega tegutsenud Karol Józef Wojtyła, kellest 1978. aastal sai paavst Johannes Paulus II.

Popiełuszko saavutas kompromissitu kommunismivastase võitleja kuulsuse, mis aga ei meeldinud valitsevatele ringkondadele, kes püüdsid teda erinevatel viisidel vaikima sundida. Poola kommunistid ei suutnud mitte kuidagi leppida isa Jerzy laiahaardelise tegevusega, sest neile ei meeldinud, millest vaimulik oma jutlustes ja muudes esinemistes rääkis.

Kommunistlikud eriteenistused asusid Popiełuszko ümber võrku kuduma. Kuna teda ei saadud hingekarjase ametist vabastada, siis asuti teda hirmutama ja ähvardama.

Mitu korda murti sisse tema korterisse, teda jälitati pidevalt, tema autot püüti mitmel korral purustada, teda arreteeriti ja kuulati kümneid kordi üle. Popiełuszko tapmiseks korraldati isegi autoavarii, kuid vaimulikul õnnestus sellest eluga pääseda. Ka ajakirjanduses hakkasid ilmuma paskvillid, milles vaimulikku rünnati igast võimalikust suunast.

 1983. aasta lõpus sattus Popiełuszko ka kohtupinki, kus teda süüdistati religiooni ja südametunnistusvabaduse kuritarvitamises Poola Rahvavabariigi kahjustamiseks. Tänu kõrgema vaimulikkonna sekkumisele vabastati Popiełuszko vahi alt ja mõisteti õigeks.

Tapmise asjaolud jäävad saladuseks

Kuid kuna olukord muutus üha pingsamaks ja Popiełuszko viibimine Poolas järjest ohtlikumaks, otsustasid vaimuliku sõbrad toimetada ta Itaaliasse, kus tal oleks turvalisem elada ja tegutseda. Kuid Popiełuszko keeldus oma rahva juurest välismaale minemast, öeldes: „Ma ei saa jätta neid inimesi maha, ma ei või neid reeta.”

Samas olid Poola kommunistlikud võimud muutumas kohaliku kiriku peale üha tigedamaks, sest vaimulikud näitasid üles isemeelsust ja ei leppinud diktatuurse režiimiga ning nende eeskõneleja Popiełuszko ei kavatsenudki võimudele alluda. Oli ju ka Poola tollane riigipea, kindral Wojciech Jaruzelski ühes vestluses nimetanud kirikut küüruks, millest on võimatu vabaneda. Nii otsustati Popiełuszko vaigistamiseks kasutada ekstreemsemaid meetodeid.

Saabus 19. oktoober 1984, kui Popiełuszko pidas jumalateenistust Bydgoszczi linnas. Tagasiteel Varssavisse röövisid julgeolekuameti kolm töötajat nii Jerzy Popiełuszko kui tema autojuhi Waldemar Chrostowski, kes hiljem osutus salaagendiks.

Röövijateks olid Grzegorz Piotrowski, Leszek Pękala ja Waldemar Chmielewski, kellest viimane oli autot kinni pidades riietatud liikluspolitseiniku vormi. Kolm meest tegutsesid Poola siseministeeriumi selle osakonna korraldusel, mis tegeles kiriku ja vaimulike probleemidega. Siinkohal infolõng katkeb ja keegi ei tea, mis juhtus 19. oktoobril vaimulikuga tegelikult.

Teada on aga see, et 30. oktoobril toodi Włocławeki linna lähedal asuvast veehoidlast välja Jerzy Popiełuszko surnukeha. Tal olid seljas vaimulikuriided ja tema külge olid kinnitatud kott kividega, et laip ikka põhja vajuks. Surnukeha oli sedavõrd moonutatud, et Popiełuszkot oli väga raske tuvastada.

Kohtuistungil selgus, et üks röövijatest oli puruks muljunud vaimuliku keele, surudes läbi hammaste: „Enam ta ei klähvi!” Ajaloolase Jacek Żureki arvates võis taolise julmuse põhjuseks olla see, et nii püüti hirmutada inimesi, kes ei tahtnud võimudele alluda ja nendega koostööd teha.

Me ei saa kunagi teada täit tõtt selle kohta, kes andis käsu vaimuliku tapmiseks ja mis oleks selgunud juurdlusest, kui see oleks läbi viidud nii, nagu kord ja kohus ette näeb. Tegelikult küll moodustati Popiełuszko röövimise uurimiseks komisjon ja korraldati ka uurimine, kuid see oli rohkem naljatlemine kui midagi muud. Isegi kohtuistungeid peeti, kuid kohtupingis olid täideviijad, mitte organisaatorid.

Kohus kestis vaid veidi üle kuu ja Popiełuszko röövijad koos nende otsese ülemusega saadeti 14 kuni 25 aastaks vangi, kusjuures kõik neli meest vabanesid ennetähtaegselt. Kõige vähem – ainult viis aastat tuli vangis istuda Leszek Pękalal, kuigi talle oli määratud 15aastane vanglakaristus.

Popiełuszko kirstu toimetamine Varssavi kirikusse kujunes usu ja ühtsuse väljendamise viisiks. Vaimulikku olid ära saatma tulnud enam kui 250 000 inimest, teistel andmetel koguni 600 000 inimest. Matusetseremoonia toimus 3. novembril 1984 ja missat peeti täielikus vaikuses. Mitte keegi ei saanud õigust rääkida.

Mõni aeg hiljem nimetati Jerzy Popiełuszko katoliku kiriku märtriks ja 2010. aastal kuulutati õndsaks.

Jerzy Popiełuszko kuulutati 2010. aastal õndsaks.

Allikas: wikipedia.org