Ants Laaneots: venemaalased on täielikult zombistunud

julgeolekukonverents

Lääne-Viru maavalitsus ja Europe Direct Lääne-Virumaa teabekeskus korraldasid kolmapäeval Rakveres julgeolekukonkurentsi, kus peaesineja, erukindralist Riigikogu liige Ants Laaneots rääkis oma kolmveerandtunnises ettekandes Venemaast ja Eesti julgeolekust.

Aivar Ojaperv

Erukindrali sisutihedale ettekandele lisasid omapoolse ülesastumise kommunikatsiooniekspert Ilmar Raag ja meediaekspert Raul Rebane – kuulajad ammutasid kolme tunni jooksul endasse sellise infohulga, et selle seedimiseks kulub mitu päeva.

Veel esines ettekandega Kaitseministeeriumi osakonnajuhataja Peeter Kuimet, kes rääkis riigikaitseõpetusest Eesti koolides. Vestlusringides said sõna Lääne-Viru maavanem Marko Torm, Tapal baseeruva 1. jalaväebrigaadi ülem Aron Kalmus, Päästeameti Ida Päästekeskuse juht Ailar Holzmann, Ida Prefektuuri prefekt Vallo Koppel, Lääne-Virumaa Rajaleidja keskuse juht Merle Kodu, Tapa Gümnaasiumi direktor Elmu Koppelmann, riigikaitse õpetaja Anti Poolamets, kaitseväe allohvitser ja riigikaitse õpetaja Renzo Rajaste ning Eesti NATO Ühingu juhatuse esimees Krista Mulenok.

Venemaa peab end maailma päästjaks

Nii Laaneotsa, Raagi kui Rebase sõnavõtust jäi kõlama, et see, mis Venemaal praegu meedia abil toimub, on müstiline. „Kõik see, mida Vene meedia väljastab, on räige vale,“ kinnitas Laaneots. „Vene rahvas on zombistunud, uskudes pea kõike, mida neile räägitakse.“

„80 protsenti venemaalastest saab oma info televisioonist, aga televisioon on täielikult riigi kontrolli all,“ selgitas Raag.

„Ühtki sõda ei võideta ilma kommunikatsiooni toeta,“ lisas Rebane. „Kolme põhikanali „valetamise maht“ on mõõtmatu. Samas ei oska ma öelda, kui palju Vene ajakirjandustöötajaid ise tõsiselt võtavad seda infot, mida nad väljastavad.“

Ants Laaneots selgitas oma ettekandes, mis on Venemaal viimastel aastatel juhtunud, et kogu maailma julgeolek on järsult halvenenud.

„Putini retoorika oma rahvale on, et Lääs tahab Venemaa küljest tükke rebida, Venemaa varad laiali jaotada. See on absurd: kui Lääs seda tahtnuks, võinuks teha seda 90ndatel pärast külma sõja lõppu.“

Putini populaarsus Venemaal hakkas järsult kasvama pärast seda, kui ta võimuletuleku järel viis riigi üle ekspordist sõltuvale majandusele (energiakandjate ja metallide eksport), tänu millele hakkas kasvama näiline rikkus. Pärast sajandivahetust kasvas Venemaa SKP tänu sellele 6-7 protsenti aastas. Paraku ei toonud majanduslik tugevnemine kaasa mitte endaga rahulolu, vaid kasvasid hoopis impeeriumimeelsed mõtted: praegu peetakse Venemaal oma riiki juba lausa kolmandaks Rooma impeeriumiks, neostalinism on äärmiselt populaarne.

Kremli tellimisel ilmunud viies Venemaa doktriini käsitlevas raamatus öeldakse otse, et „maailm on katastroofi äärel“, „Lääs on kõige kurja juur“ ja „Venemaa on tsivilisatsiooni päästja“. Samades väljaannetes leitakse, et kuna maakera elanike arv on 7 miljardit, aga reaalselt „mahuks“ siia elama 4,2 miljardit, siis „tuleb liigsed jäsemed amputeerida“.

„Tegelikult on Venemaa aga hiiglaslik arengumaa mahajäänud majandusega, mille eelarve tuludest üle 50 protsendi annab energiakandjate müük,“ kinnitas Ants Laaneots.

„Pärast 2008. aasta kallaletungi Gruusiale sai Putin aru, et nende relvastus on Lääne omast kõvasti maas,“ jätkas ta. „Algas relvastuse kaasajastamise programmi elluviimine, mis peaks lõppema 2020. aastal.“

Laaneotsa sõnul on Venemaal sõjahüsteeria, käib riigi palavikuline militariseerimine. 2014. aastal kasvas riigi kaitseeelarve võrreldes eelmisega 33 protsenti, see on jõudnud 4,2 protsendini SKTst.

„Venemaal toimub üleminek diktatuurile, sündimas on Putini isikukultus,“ lisas Laaneots. „Opositsioon on olematu. Meedia on kontrolli all. Käib infosõda. Toimus reaalne kallaletung Ukrainale, mida jätkuvalt eitatakse – kõik see viitab diktatuuri tekkimisele.“

Gruusia ja Ukraina

Laaneots rääkis põgusalt ka Gruusiale ja Ukrainale kallaletungimise põhjustest. Venemaa riikliku doktriini eemärgid on taastada kontroll postsovetliku ruumi üle ja saada endale globaalse administraatori roll. Juba mainitud raamatutes seisab: kui USA ainult imiteerib globaalse administraatori rolli, siis Venemaa on selle täitja.

Lisaks sai Gruusias võimule „noor vihane läänemeelne poistebänd“, president Šaakasvili deklareeris, et Gruusia tahab liituda NATOga, mis ei mahtunud muidugi Putinile hinge. „Venemaa alustas majandussanktsioonidega,“ rääkis Ants Laaneots. „Lisaks tegid nad osava poliitilise manöövri: andsid grusiinidele mõista, et Lõuna-Osseetia (separatistlik piirkond Gruusias – toim.) Venemaad ei huvita, võtku see endale, ainult ärgu Abhaasiat (teine separatistlik ala – toim.) puutugu. Ja kui Gruusia asus Lõuna-Osseetias riigivõimu kehtestama, selgus, et Vene 58. armee juba ootas neid.“

Ukrainaga on lood laias laastus sama – soov taastada postsovetlik ruum, lisaks veel majanduslikud ja geopoliitilised huvid. „Venemaa esimene plaan oli allutada Vene mõjuvõimu alla 7 oblastit pluss Krimm, see taheti ära teha Ukraina toonase presidendi Janukovitši abiga,“ selgitas Laaneots. „Kui see plaan ebaõnnestus, lasti käiku plaan B ehk praegune variant. Oli olemas veelgi radikaalsem kava, mis nägi ette Ukraina täieliku tükeldamise: lisaks Venemaa kätte minevale territooriumile pakuti tükikesi Ukrainast Poolale ja Ungarile, et kõik oleksid vait ja rahul. Vaid Kesk-Ukrainasse pidanuks jääma n-ö iseseisev Ukraina, seegi venelaste kontrolli all.“

Ukraina sõja käik on üldiselt teada. Kui Ukraina ei saanud Donetski ja Luganski oblasti separatistidest esimese hooga jagu, osalt oli süüdi ka regulaararmee allumatus ja soovimatus sõdida, siis formeeriti vabatahtlikest sisuliselt uus armee, kes augustiks sai separatistlikud piirkonnad peaaegu kontrolli alla. Venemaa vastas kuue rasketehnikaga varustatud pataljoni saatmisega Ukrainasse ning Ukraina formeeringud sunniti taganema. Kokkulepitud relvarahu on vaid näiline, tegelikult liigutatakse jätkuvalt vägesid ja Venemaa pole taganenud oma soovist saada nimetatud oblastid oma kontrolli alla.

„Selles piirkonnas elab 8 miljonit inimest, kellest umbes 2 miljonit on n-ö venemeelsed,“ lisas Ants Laaneots.

Venemaa eitab jätkuvalt oma osalemist konfliktis. „Tegelikult testivad nad seal muuhulgas ka oma uuenevat relvastust,“ teadis Laaneots. „Rotatsiooni korras kasutatakse sõjategevuses üle Venemaa asuvaid väeüksusi, isegi Kaug-Idast on konfliktipiirkonda vägesid saadetud.“

Vahelepõikeks üks huvitav fakt: külma sõja lõppedes oli NSV Liidul 62 000 tanki, NATOl kokku samal ajal 22 000. Praegu on Venemaal relvastuses 5000 tanki, lisaks veel üle 20 000 konserveeritud lahingmasina, millest vajadusel tehakse „abisaadetisi“ separatistidele.

Venemaa huvid Baltikumis

Ka Baltikumis on Venemaal omad huvid. Juba mainitud postsovetliku ruumi taastamiseks on Venemaal sõjalis-strateegiline ja majanduslik huvi.

„Kui vaadata kaardile, siis asub Baltikum geostrateegiliselt väga halvas kohas,“ lausus Ants Laaneots. „Me oleme nagu poolsaar, mil on vaid 70 km pikkune maismaapiir Poolaga. Venelased on oma õppustel juba imiteerinud selle maa-ala hõivamist ehk „kõri läbilõikamist“. Konflikti korral, kardan väga, ei saa NATO oma vägesid maismaad mööda Baltikumi saata. Jääb vaid õhk ja vesi, strateegiliselt on muuhulgas väga tähtis Rootsile kuuluv Gotlandi saar.“

Selle tõdemuse peale võib igaüks ise oletada, mis asju ajavad Vene allveelaevad Rootsi rannikul…

ILMAR RAAG

Mõned tsitaadid kommunikatsiooniekspert Ilmar Raagi ettekandest.

„Propaganda ei mõjuta kunagi sadat protsenti inimesi. ENSV ajal tehti ka räiget propagandat, kuid hiljem selgus, et tähtis oli see, mida inimesed omavahel tegelikult rääkisid ja mõtlesid.“

„Natsionalismipuhangu taga on alati läbitunnetatud sotsiaalne alandatus. Iga konflikti taga on selge sotsiaalne probleem.“ (Nii oli see natsi-Saksamaal, on paljudes Aafrika konfliktides kui ka Venemaal – toim.)

„Kehtiva võimu vastu asuvad võitlema ja segadust tekitama vaid 1-2 protsenti piirkonna elanikest, aga tavaliselt õnnestub neil hulk inimesi kaasa tõmmata.“ (Separatistlikest n-ö ülestõusudest – toim.)

RAUL REBANE

Tsitaadid meediaekspert Raul Rebase ettekandest.

„Ühtki sõda ei võideta ilma kommunikatsiooni toeta.“

„See, kuidas Vene „ajakirjandus“ otsib ja leiab oma meediavaledes n-ö hingelähedasi teemasid, see on vapustav. Venelaste impeeriumivajadus ja kirg selle vastu on tohutu suur.“

Meediast üldiselt: „Järjest rohkem pöörduvad kasutajad tagasi toimetuse kontrolliga meedia juurde. Mõne aja tagune arvamus, et n-ö tavameedia kaob ja selle asendab sotsiaalmeedia – Facebook, blogid, on-line-meedia koos oma kommentaatoritega – pole tõeks osutunud. Sotsiaalmeedia on kaotanud usaldusväärsuse, kommentaariruumidest on kadunud arvamusliidrid ja jäänud vaid lollid ja trollid (palgatud kommenteerijad-provotseerijad – toim.).“

„Ärge kartke patriootilisi üritusi, rituaale, tseremooniaid – tehke ära. Nende kaudu levib vahetu informatsioon ja mälu. Rituaalteemad pehmendavad ka tohutult kogukonna omavahelisi konflikte.“