Floksinäitusel valiti kauneimat leeklille

floksi 1 Võitjad

Mädapea mõisas toimusid läinud nädalavahetusel teist korda rahvusvahelised floksipäevad, mis tipnesid kõige kaunima leeklille valimisega külastajate poolt.

 

Ülle Kask

 

Mädapea mõisa saalis lausus floksinäituse avasõnad mõisahärraks von Löweniks kehastunud Rakvere teatri näitleja Margus Grosnõi: „Mina valitsesin mõisa aastal 1532. Nii kaunist lille nagu floks tollal Eestis veel ei olnud. Kas keegi oskab öelda, mitu aastat täitub 2017. aastal floksi jõudmisest Eestisse?”

Publiku hulgast kõlas pakkumisi seinast seina, aga päris õiget vastust ei tulnudki. Populaarne taluaedade lill floks ehk leeklill saabus Eestisse 185 aastat tagasi.

Mädapea mõisa perenaine Marika Vartla, kelle flokside kollektsioonaias kasvab üle 1000 sordi, rääkis, et esimeste floksipäevadega möödunud aastal ei teadnud ta veel isegi, kuhu ja mille sisse astus. „Seekord on rõõm juba väga suur, sest ka esimesed külvatud seemned on paljudel taimedel andnud märkimisväärseid tulemusi,” ütles ta. „Kui te tulite saali, siis esimene laud floksidega oli Eesti uute seemikutega. Peale ligi 50 aastat tagasi aretatud „Helmi Puuri” ei olnudki meil rohkem sorte. Kõik teised maad aretavad ümberringi. Küsitakse, miks te seal Eestis floksidega mitte midagi ei tee. Igas koduaias ometi õitsevad floksid, need on ju meievanuste nostalgialilled.”

Floksisordid olid laudadele välja pandud päritolukoha järgi – Eesti uued seemikud, lätlaste ja venelaste väljapanek ning Euroopa sordid.

Vartla juhtis tähelepanu tõigale, et kui osta Vene floks ja ta näeb potis kole välja, siis on asi selles, et Venemaalt üle piiri tuues peavad nende juured olema puhtaks raputatud ja ära pestud. Sellised on nõuded.

„Me lõhume taime mikrofloora ära ja ta kannatab potis ning näeb kole välja. Aga te ostate hea sordi ja kodus kasvab ta edasi. Nii et ärge pettuge, kui vaatate, et ühel taimel on suur puhmik, aga teine on vilets, ja mida viletsam, seda kallim hind. See on just sellepärast nii, et kalli sordi üle piiri toimetamisel on omad nõuded. Ja küll ta poputades kenasti kasvama läheb,“ selgitas Vartla.

 

Külastajad valisid lemmiksorte

Tiiu Tagamets, kes jagas külalistele kotikesi nööpidega, õpetas, et väike õmblustarvik tuleb oma lemmiku juurde topsi poetada. Hiljem loeb ta need kokku ja nõnda selgubki rahva poolt valitud kauneim floks.

Naise lemmik oli tumelillat värvi „Suur Tunne”. „See on kõige suurema õiega floks, viimase läbimõõt on 4,8 sentimeetrit,” teavitas Tagamets ja selgitas, kuidas floksid omavahel „abielluvad”. „Kui tahetakse näiteks valget värvi varjunditega floksi, tuleb kõik kõrvuti kasvavad valged sordid kinni katta, kes siis omavahel tolmlevad nagu haaremis ja hiljem tuleb neilt seemneid võtta.”

Kaunimat floksisorti pole lihtne valida. Rahvas vooris ühe laua juurest teise juurde, nuusutades ja imetledes hunnitut õiteilu.

Ka Haljala vallavanem Leo Aadel varus kaunitare otsides aega, et viis nööbikest nende kõige kõige ilusamate ette topsi poetada. Küsimuse peale, millise valiku ta tegi, vastas Aadel, et kõige rohkem meeldis talle suureõielist valget sirelit meenutav „Schneelawine” (tõlkes „Lumelaviin”).

Teise koha vääriliseks hindas vallavanem Vene sordi „Knjaz”. Vene vürstide nimelisi sorte oli floksilaual koguni kaks: tumeroosa punase südamikuga „Knjaz Rjurik“ ja kirju, heledate ja tumelillade õitega iludus „Knjaz Serebrjanyi”. „Mehelik mees valib võimsad lilled,” naljatas Aadel, nimetades ka oma kolmanda lemmiku, karmiinpunase „Magnifiecence’i”.

Klaasikunstnik Riho Hütt seisatas pikemalt Euroopast ja Saksamaalt pärit floksisortide juures. Tema vaieldamatu lemmik oli sügavpunane „Classis Cassis”.

Floksisortide juures meeldisid Hütile värvide üleminekud roosakast lillaks või hoopis väga tumedad, purpurpunased toonid. „See värvi üleminek valgest pikkadeks roosadeks triipudeks sordis „Twister” meeldib ka väga, samas on ta õied väikesed, armsad ja õrnad. Ma ei teadnudki, et floksisorte on nii palju. Vanasti oli ema või vanaema aias üks sort valget või roosat,“ oli Hütt siiralt üllatunud.

„Aga lõhn on ka siin lõpuks väga vänge. Õnneks ei pea neid degusteerima,” naljatas kunstnik.

 

Esimese koha pälvis venelaste aretatud sort

Saabus kauaoodatud põnev hetk, mil mõisahärra von Löwen lõpuks floksisortide paremusjärjestuse teatavaks tegi.

133 sordi hulgast, mis näitusele hindamiseks välja olid pandud, pälvis esimese koha Juri Makovski Venemaal aretatud sort „Dezhavju”, hele-sini-lilla- valgekirju kaunitar kogus 88 häält.

Teise koha saavutasid 78 häälega koguni kaks iludust: Rudolf Tamme poolt Eestis aretatud tumeroosa floks, legendaarse priimabaleriini järgi nime saanud „Helmi Puur” ja Saksamaal aretatud valge „Schneelawine”.

Auväärse kolmanda koha pälvis „Peppermint Twist”, valge, kroonlehtede keskosas roosade õitega Euroopas aretatud sort sai 48 häält.

Marika Vartla seemik „Suur Tunne”, 4,8 sentimeetrise läbimõõduga suurima õiega floks kogus 35 häält. „Me pingutame, et järgmisel aastal ülejäänud kaks millimeetrit, mis viiest sentimeetrist puudu jäi, kätte saada. Uued Eesti floksiseemikud on väga tähtsad meie riigile ja ka meie aiale,” ütles Mädapea mõisa flokside kollektsioonaia perenaine.

 

 

Väljatõste 1:

Asjatundjate žürii, eesotsas Peterburi rahvusvaheliste floksinäituste korraldaja Svetlana Voroninaga, valis välja järgmised sordid:

Koidu Reinup „Üllatus” (sinakas)

Merike Mäemets „Juliana Elisabet” (roosa)

Marika Vartla „Ringmäng” (roosakas-lillakas)

 

 

Väljatõste 2:

Flokse imetledes meenutati mõisa kummitust

Ühe floksilaua juures seisid kaks sõbrannat, kes omavahel elavalt millegi üle arutlesid. Naisterahvas, kes oma nime avaldada ei soovinud, meenutas 20 aasta tagust aega, mil ta töötas Mädapea mõisas valvurina.

„Valvasin siin toas, pumppüss oli kamina kõrval,” rääkis ta. „Tollal teadsid kõik, et mõisas kummitab, põrandalauad kriiksusid, uksed avanesid. Nägin oma silmaga, kuidas üks uks lahti läks, aga vaatama minnes polnud selle taga mitte kedagi.”

Kord oli naine küsinud turvafirma ülemuselt luba, kas tema tütar võib tulla mõisa vaikusesse ja rahusse saksa keele eksamiks õppima. Tütar saigi loa emaga mõisa kaasa tulla.

„Aga turvafirmast käidi kontrollimas, kas me oleme ikka kohal ja teeme korralikult tööd. Mina olin siin samas toas, kui patrull sisse sadas. Äkki hakkas üleval klaver mängima. Te oleksite pidanud nägema nende suurte meeste nägusid. Nad ju ei teadnud, et minu tütar õpib teisel korrusel. Kaks pikka meest seisid, näost lubivalged. Turvafirma mehed ehmatasid ära, et kummitus mängib klaverit.”

Küsimuse peale, milline on „kummitusenaise” lemmikfloks, vastas proua naerdes, et „Schneelawine”, millel on peale sügava puhta valge värvi ka väga hurmav lõhn.

 

 

Külastajate poolt enim hääli saanud floksid. Foto. Ülle Kask

Teise koha pälvinud „Lumelaviin” õitseb uhkelt ka Mädapea floksiaias. Foto. Ülle Kask

Lilledest lookas laudade ümber käib usin lemmikfloksi valimine. Foto. Ülle Kask

Mädapea mõisa flokside kollektsioonaia perenaine Marika Vartla. Foto. Ülle Kask

Share This:

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga