Tiina Paas: kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta
Tapa muuseumi juhataja Tiina Paas on põline tapaks, kellel tekkis suur ajaloohuvi sugupuud uurides ning sõjas kaduma läinud mehe jälgi otsides.
Liisi Kanna
Tiina Paas on Tapa muuseumi juhataja ametit pidanud üle kuue aasta, kuid puutus sealsete toimetustega kokku juba varem. „Tegin eelmise juhataja härra Harri Allandiga koostööd seoses tema raamatu väljaandmisega. Muuseumisse sai vahel ka mõni asjake toodud,“ jutustas Tiina Paas. „Meie koostöö viis selleni välja, et kui härra Allandi pensionile jäi, siis uus juhataja pakkus mulle varahoidja kohta.“
Tänane muuseumi juhataja astus varahoidja ametisse 2009. aasta septembris, kuid ei jäänud sellele ametipostile kauaks. „Mul ei olnud katseaeg lõppenudki, kui uus juhataja ka ära läks,“ meenutas Paas. Seejärel pakuti talle juhataja kohta.
Tiina Paas leidis, et muuseumit võiks juhtida ikkagi kohalik inimene. „Mina olen neljandat põlve tapakas. Ma väga armastan Tapa linna ja mulle meeldib elada väikelinna elu. Ma ei läheks siit kunagi kusagile,“ lausus Paas.
Ajaloohuvi tekkis sugupuud uurides
Kokkupuuteid ajaloo valdkonda kuuluvate ametitega Tiina Paasil enne muuseumisse tööle asumist ei olnud. Huvi möödaniku vastu sai alguse sugupuud uurides. „Oma sugupuu uurisin umbes kolme aasta vältel risti-põiki läbi. Kõik need mälestused, mis sugupuus esinevate inimeste kohta räägiti olid nii huvitavad,“ meenutas muuseumi juhataja. „Me kõik ju tahame teada, missugused inimesed elasid enne meid ja millega nad tegelesid.“
Huvi ajaloo vastu kasvas veelgi ühe omamoodi uuringu koostamise käigus. „Ma aitasin ühel saksa härral isa otsida. Viisin uuringut läbi ligi kaks aastat. Venemaa andmebaasist tuli juba üks vastus aasta aega,“ jutustas Paas. „Tema isa kadus Teise maailmasõja ajal, selle perioodi ajaloosündmuste kohta oli väga põnev lugeda.“
Otsing viis naise Venemaal asunud tööpataljonide uurimiseni. „Need olid ikkagi surmapataljonid. See kõik haaras mind endasse. See oli tõeline elu, mida kõike need inimesed läbi olid elanud,“ kirjeldas Paas, kuidas huvi ajaloo vastu kasvas.
Otsitud mees oli küll 1944. aastal tinakaevanduses hukkunud, kuid tema elu keerdkäigud õnnestus välja selgitada. „Leidsin üles ka tema poolõe siin Eestis.“
Nii suure otsimisega muuseumi juhataja rohkem kokku puutunud ei ole, kuid oma igapäevatöös aitab meeleldi inimestel esivanemate kohta informatsiooni leida. „See on omamoodi katsumus, et kuivõrd on tänapäeval võimalik vana ajalugu tuvastada ja kellegi kohta andmeid leida,“ tõdes Paas.
Tapa muuseum kogub laike
Tapa muuseumisse tööle asudes hakkas naine kohe olemasolevat informatsiooni ja museaale süstematiseerima. See võttis väga palju aega.
„Digiarhiivi koostamine tähendas absoluutselt kõikide asjade pildistamist ja süsteemset väljapanekut. Kõik pildistasin ise ülesse, pilte on üle 3400. Aega võttis ikka mitu kuud.“
Vanaaegseid fotod tuli samuti albumitesse paigutada. „Fotosid ei saa ju nutsakates inimestele näidata. Mäletan, et koostasin neid albumeid kodus poolte öödeni,“ meenutas juhataja.
Tänaseks on kõik museaalid arvele võetud ning eksponaadid teemade kaupa välja seatud. Soovijad saavad vanaaegseid fotosid uurida korrastatud ambumitest.
Muuseumil on ka kodulehekülg, kuhu juhataja lugemismaterjali üles riputab. Fotosid seab ta vaatamiseks peamiselt facebooki. „Igal võimalusel panen facebooki üles pilte Tapa ajaloost.“ Paasi sõnul on välja kujunenud ka kindel jälgijaskond, umbes 300 inimest. Laike on muuseumi leht saanud aga üle tuhande. Juhataja sõnul on see lisavõimalus Tapa muuseumi tutvustamiseks ja inimeste silmaringi avardamiseks.
Muuseumides kohapeal käies saab Tiina Paasi sõnul aga näha midagi sellist, mida iga päev ei näe. „Muuseumis saab tuletada meelde möödanikku, esivanemate aegu. Aga on ka äratundmisrõõmu, saab kogeda asju, mille oled unustanud,“ mõtiskles Tapa muuseumi juhataja. „Öeldakse ju, kes ei mäleta minevikku, see elab tulevikuta.“
Tiina Paasi sõnul kingiti sarnaselt tänasele nimelisi nõusid ka veneajal. Foto: Liisi Kanna
