Ulmeklassika uuestisünd

Leedi Jessica Atreides. Foto: Pressimaterjalid

Filmi „Düün“ uusversiooni on oodatud pikisilmi juba mitu aastat, nüüd on see kohal ja võib öelda, et vääris ootamist, kaua tehtud kaunikene.

Margit Adorf

„Düün“ esilinastus meie kinodes eelmisel nädalal ja jääbki nüüd mõneks ajaks jooksma vaid kinodes, detsembrist alates aga võib seda vaadata HBO filmikanalil. Mina soovitan seda filmi vaadata ikkagi kinos, iseäranis mõnes sellises, kus saate seda vaadata 3D versioonis ja soovitatavalt IMAXi või iSense saalis. Sest see on nii mastaapsete stseenidega ning sellise helikujundusega, et väike ekraan ei edasta sama emotsiooni.

Kuna film juba nädalake jooksnud on, siis esimesed emotsioonid on ka fännifoorumites, sotsiaalmeedias ja ajaleheveergudel kriitikute sule alt ilmunud. Minu mulje olukorrast on selline, et „Düüni“ puhul otseseid vihkajaid või materdajaid pole tekkinud, küll aga on publik laias laastus jagunenud selliselt, et osad ikkagi kiidavad taevani 1984. aastal ilmunud David Lynchi filmiversiooni ja teised ülistavad värsket versiooni.

Ja siis on käputäis neid, kes poetavad, et neile meeldis hoopiski Jodorkowsky „Düün“, aga viimast muidugi ei tasu väga tõsiselt võtta, kuna Jodorkowsky küll üritas Düüni ekraniseerida, kuid see ei õnnestunud. Lõpuks tehti sellest ebaõnnestunud katsest dokumentaalfilm, kus asjaosalised rääkisid sellest, mida kõike nad vaimusilmas nägid ja üritasid teha, aga mis paraku tõesti valmis ei saanudki. Sellest on küll väga palju jooniseid ja stsenaarium, mille järgi saanuks vändata 14-tunnise filmi. Keda see lugu rohkem huvitab, otsige välja 2013. aasta dokfilm „Jodorkowsky’s Dune“.

Düüni aluseks on 1965. aastal ilmunud samanimeline romaan ulmekirjanik Frank Herberti sulest. Õigemini – tegemist on terve saagaga, mis avaldatud mitme raamatuna. Sari on ka eesti keelde tõlgitud ja raamatulugejate seas on sel suur hulk fänne. Ma pean tunnistama, et ma romaane ise lugenud ei ole, sest mina kuulun sellesse gruppi, kellele David Lynchi „Düün“ üldse ei istunud ja seega ma ei ole ka kordagi üritanud romaani järele haarata.

Kuid nüüd, pärast Denis Villeneuve filmi nägemist võiks selle isegi plaani võtta. Igal juhul kinnitan, et mu sõpruskonnast see osa, kes on raamatut lugenud, on kõik kooris kiitnud, et film järgib raamatu sündmusi päris hästi. Osad on küll kergelt kurtnud, et jääb nagu poolikuks, kuid mina leian, et filmina on see lugu terviklik küll, lisaks saan öelda ka seda, et kes ei ole varem üldse „Düüni“ temaatikaga kokku puutunud, siis ka nemad võivad julgelt kinno minna, sest filmi vaatamine ei nõua seda, et eellugu juba teaks või et kindlasti oleks romaaniga kursis.

Kui ma eelmisel nädalal kirjutasin „Boss Beebist“ ja kurtsin, et selle muusika polnud suurem asi, siis nüüd „Düüni“ puhul ma ütlen täiesti vastupidi – suurepärane muusikaline kujundus ja väga hea muusika. Heliloojaks on nimelt mõlemal filmil Hans Zimmer. Tundub, et seekord kulus Zimmeril kogu võhm „Düüni“ peale ära. Muidugi ei ole need kaks filmi sugugi samas kaalukategoorias, aga soovitan igal juhul ka „Düüni“ soundtrack eraldi välja otsida ja kuulata muusikaalbumina.

Filmi režissöör Denis Villeneuve on kinopublikul kõige värskemalt meeles vast ulmefilmidega „Blade Runner 2049“ (2017) ja „Saabumine“ (2016). „Düün“ sarnaneb oma tonaalsuselt ja meeleolult väga Blade Runnerile, aga mitte häirivalt. Mõnes mõttes on „Düün“ justkui „Blade Runneri“ visuaalne järg. Kolossaalsust ja mastaapsust on siin kuhjaga, inimene on kaadris enamasti pisike putukas palju suuremas masinavärgis. Eks see on ka nõnda sümboolsena mõeldud. Igatahes on Villeneuve praegu avaldatud tulevikuplaanides veel üks „Düüni“ film ja düüniteemaline telesari.

Peaosades on väga dünaamiline duo, poeg Paul Atreides (Timothée Chalamet) ja ema, Leedi Jessica Atreides (Rebecca Ferguson). Nad mõjuvad oma rollides loomulikuna. See on asi, mis mind Lynchi „Düüni“ puhul häiris – tolles oli peaosas Kyle MacLahan, kes paistis esiteks täiesti sobimatult vana ja teiseks üldse ei haakinud kuidagi oma rolliga, sama kehtib ka tema ema kohta, kes omakorda ei tundunud olevat piisavalt vana, et olla nii vana poja ema. Oi, ma ei jõua siin kõike seda üles loetleda, mis mind Lynchi “Düünis“ häiris, kuid üks element oli näitlejate valik oma rollidesse ja see, mis 1984.a filmis oli ebaõnnestunud, on uues versioonis kõik paigas. Näitlejate valik suurepärane, kõik klapib, kõik töötab nagu õlitatult.

Tempolt on film pigem aeglane ja meeleolult mõtlik, kuigi siin on vahepeal ka põgenemist, plahvatusi, sõjastseene. Selles filmis on avarust, ja hea on see, et pole püütud romaani liiga tihkelt ühte filmi kokku pressida.

Kõrbeplaneet Arrakis on armutu ja eluohtlik. Foto: Pressimaterjalid

Lühidalt sisust ka: „Düüni“ tegevustik leiab aset kauges tulevikus, kõrbeplaneedil Arrakis, kus võõrväed käivad kaevandamas kosmoserännakuteks vajalikku komponenti, vürtsi, mida leidub kõrbeliivas, kus omakorda elutsevad hiiglaslikud kõrbeussid. Elu planeedil on armutu ja ohtlik. Atreideste perekond saadetakse sinna, et vürtsikaevandamist edendada, kuid kaugem eesmärk on tülikast perekonnast lihtsalt vabaneda. Samal ajal aga ringleb kohalike seas legend, et saabumas on lunastaja, keda arvatakse olevat Atreideste seas. Siit hargnebki pikk seiklus läbi ohtude ja reetmiste. Ega seda „Düüni“ saagat väga kergesti mõne sõnaga kokku võtta ei saa, filmina on see pigem kogemus, mis tuleb omal nahal läbi katsuda. See on lummav kogemus, kui oskate end eelarvamustest ja ootustest vabaks lasta ja triivite lihtsalt vooluga kaasa.