1100: hukkus kuningas William II Rufus

Täna 919 aastat tagasi suri salapärastel asjaoludel Inglismaa kuningas William II, keda tunti William Rufuse (William Punase) nime all. Võimalik, et tegu oli õnnetusega, aga välistada ei saa ka atentaati.

Allan Espenberg

1087. aastal Inglismaad valitsema asunud agressiivse ja halastamatu kuninga William II (umbes 1056–1100) puhul pole senini suudetud kindlaks teha, mis asjaoludel ta suri. On küll käidud välja mitu erinevat versiooni, kuid milline neist tõele vastab, pole teada.

Traagiline juhtum põdrajahil

Näiteks on kuninga surma kirjeldanud oma teoses „Inglise kuningate kroonika“ (Gesta Regum Anglorum) 12. sajandi briti ajaloolane William Malmesburyst (Malmesbury munk William). Tema kinnitusel olevat William II siirdunud 2. augustil 1100. aastal koos teiste inglise ja normandia aristokraatidega jahile New Foresti metsa Hampshiri krahvkonnas. Loomade jälitamise ajal läksid õukondlased eri suundades ja kuningas jäi kahekesi oma kõige lähema alluva, rüütli Walter Tireliga (Tyrell).

Legendi järgi oli kuningal kaheksa noolt, millest neli andis ta Walterile, teatades, et kõige teravamad nooled peavad kuuluma inimesele, kes teab, kuidas teha surmalasku. Õhtul sattusid mehed nägema põtra. Kuningas tulistas looma, kuid laskis mööda. Peatselt jooksis meeste juurest läbi veel teinegi põder, keda laskis Tirel, kuid see nool tabas looma asemel hoopis kuningat, kes suri silmapilkselt.

Munk Williami kirjeldus oli järgmine: „Jahilkäigul saatis kuningat mitu inimest. Saaki jälitades nad eraldusid, jättes kuninga koos Tireliga. Päike hakkas juba loojuma, kui William tõmbas vibu pingule ja saatis teele noole, mis haavas kergelt põtra, kes jooksis nende eest läbi. Põder punus edasi ja kuningas hakkas talle järele liduma, varjates käega oma silmi päiksekiirte eest. Sel hetkel otsustas Walter tappa teise põdra. Oo, armuline Jumal! Walteri nool tabas kuningat rindu! Haavatud kuningas ei teinud piiksugi. Ta murdis pooleks oma kehasse tunginud noole. See kiirendas surma. Walter jooksis kiiresti kuninga juurde, kuid avastas eest juba elutu keha. Ta hüppas hobusele ja kappas kogu jõust eemale. Teda ei jälitatud ja mõned aitasid Walteril põgeneda riigist, aga teised tundsid talle kaasa.“

12. sajandi inglise kroonik ja benediktiini munk Orderic Vitalis on jutustanud oma teoses „Kirikuajalugu“ (Historia Ecclesiastica) peaaegu samasuguse loo. Tema kirjelduse kohaselt olevat põder jooksnud Tireli ja kuninga vahelt läbi. Tirel laskis lendu noole, mis põdra riivamise järel tabas hoopis kuningat, kes heitis koheselt hinge.

Siiski on olemas ka teisi versioone kuninga surmast. Ühe sellistest rääkis prantsuse minister ja ajaloolane Suger (Sugerus) teoses „Prantsusmaa kuninga Louis VI elulugu“ (Vita Ludovici Grossi Regis). Tema sõnul oli Tirel hiljem väitnud, et Williami surma hetkel oli ta viibinud kuningast kaugel, hoopis teises metsaservas.

Ka inglise-prantsuse vaimulik ja kirjanik Johannes Saresberiensis (John of Salisbury) eitab raamatus „Püha Anselmi eluloost“ (Vita Anselmi) Tireli osalemist kuninga surmas. Aga „Anglosakside kroonikas“ (Anglo-Saxon Chronicle) märgitakse üldsõnalisemalt, et Williami tappis jahilkäigul üks tema meestest, kuid nime ei nimetata.

Võib-olla ikkagi mõrv?

Samas pole sugugi kindel, kas kuningas suri tõepoolest õnnetusjuhtumi tagajärjel või oli tegu ikkagi vandenõu ja mõrvaga. Näiteks keegi ei süüdistanud Tirelit kuninga surmas ning ametliku versiooni kohaselt oli tegemist õnnetusjuhtumiga. Kuninga surnukeha, millel oli nool rinnus, olevat järgmisel hommikul leidnud kohalikud talupojad. Juurdlust kuninga surma asjus ei teostatud ja ta maeti üsna kiiresti Winchesteri katedraali.

Seejuures pidasid paljud inimesed kuninga hukkumist jumalikuks karistuseks tema paljude pahategude eest, aga mitu kirikut keeldusid kuninga surma puhul isegi kella löömast, sest valitseja oli neile olnud sedavõrd ebameeldiv.

Kuna William II oli paljude kaasaegsete silmis erakordselt negatiivne tegelane, siis on tema surma asjaoludest räägitud munkade õpetussõnades. Nii olevat näiteks itaalia päritolu filosoof ja vaimulik Canterbury Anselm ehk Anselm Canterburyst näinud nägemust, et Inglismaa kõik pühakud kaebasid kuningas Williami peale, misjärel oli Jumal ulatanud Pühale Albanile noole ja käskinud hoolt kanda selle inimese surma eest, kuna tema vastu oli olnud palju rahulolematuid. Püha Alban andis noole koheselt pattude eest tasujale, kes komeedi kiirusel ruttas korraldust täitma. Varsti pärast seda nägemust sai Anselm teada, et samal ööl oligi kuningas noole läbi surnud.

Vandenõu kasuks räägib ka fakt, et Tirel oli abielus Richard Fitz Gilbert de Clare’i õega, aga see mees oli mitu korda osalenud kuningavastastes ülestõusudes ja ta võttis osa ka sellest saatuslikust jahilkäigust. Lisaks oli jahimeeste hulgas Williami noorem vend Henry (umbes 1068–1135), kes jättis kuninga surnukeha metsa vedelema ning siirdus otsejoones ja kiiresti Winchesterisse ning võttis oma valdusesse riigikassa. Aga kõigest kolm päeva hiljem, 5. augustil 1100 krooniti ta Westminsteris Henry I nime all uueks kuningaks.

Imelik on seegi, et Clare’ide perekond sai uue kuninga ajal suured privileegid ja neile kingiti palju maavaldusi. Legendi kohaselt olevat sellal, kui Henry püüdis võimu kiiresti kogu riigis enda kätte saada, üks kohalik talupoeg ja söekaevur toimetanud Williami surnukeha oma hobuvankriga Winchesteri kirikusse. Kuningas maeti katedraali torni, mis järgmisel aastal purunes.

Williami arvatavasse surmapaika New Foresti metsas, mis praegu on Suurbritannia rahvuspargiks, püstitati 1865. aastal kiviplaat koos tekstiga: „Siin seisis tamm, mille tüvest põrkus sir Walter Tireli poolt välja lastud nool kuningas William II Rufuse rinda, mille tõttu ta suri 1100. aasta augusti teisel päeval. Tapetud kuninga William II Rufuse surnukeha asetati vankrisse, mis kuulus kellelegi Purkisele, ja viidi siit Winchesterisse, kus maeti selle linna katedraali.“

Foto: wikipedia.org