1904: Berliinis hakkas tegutsema ainulaadne suhkrumuuseum

Täna 122 aastat tagasi, 8. mail 1904. aastal avati Berliinis maailma esimene suhkrumuuseum, mis eksisteeris iseseisva asutusena 2012. aastani, mil see liideti Saksa Tehnikamuuseumiga.

Berliini suhkrumuuseum (Zucker-Museum) on maailma vanim omataoline spetsialiseeritud muuseum. Berliin on muuseumi asukohana eriti oluline, sest just siin avastas saksa keemik Andreas Sigismund Marggraf 1747. aastal mikroskoobi abil õhukestes peedijuurte lõikudes suhkrukristallid.

Peedisuhkur on sakslaste leiutis

Marggraf uuris erinevate kohalike magusate taimede suhkrusisaldust ja katsetas neist suhkru eraldamist. Tema katsete ajal oli troopilises kliimas kasvav suhkruroog ainus teadaolev suhkruallikas. Euroopas oli suhkur seetõttu toona kallis ja eksootiline luksuskaup, mida müüdi vaid apteekides rahustava ravimina. Marggraf avastas, et eriti kõrge suhkrusisaldusega on söödapeet (tänapäevase suhkrupeedi eelkäija) ja 1747. aastal õnnestus tal peedist eraldada suhkrut. „Siin esitatud katsetest on selge, et seda magusat soola saab meie kodumaal toota täpselt samamoodi nagu piirkondades, kus kasvab suhkruroog,“ ütles teadlane.

Marggraf tõestas, et peedisuhkur on keemiliselt identne roosuhkruga. Marggraf oli teoreetik, mitte praktik, kuid tema avastus sillutas teed tulevasele peedisuhkrutootmisele ja suhkrupeedi aretustööle Euroopas ning hiljem kogu maailmas. Ta töötas välja meetodi suhkru eraldamiseks peedist alkoholi abil.

Marggrafi õpilane Franz Carl Achard jätkas oma eelkäija katseid ja alustas suhkrupeedi kasvatamist ning sellest suhkru eraldamist oma mõisas Berliini lähedal. Achard katsetas mitmesuguste suhkrut sisaldavate kohalike taimedega. Kaulsdorfi mõisas kasvatatud taimedest osutus kõige produktiivsemaks peet. Achard suutis seda edasise aretuse abil optimeerida ja sihipärase väetamise tulemusel saagikust oluliselt suurendada. Ta töötas välja ökonoomse tööstusliku meetodi suhkru eraldamiseks.

Pärast mitmeid ebaõnnestumisi esitas Achard 1794. aastal Preisi kuningale Friedrich Wilhelm III-le palve peedisuhkru tootmise privileegi ja mitmete muude hüvede saamiseks. See taotlus lükati küll tagasi, kuid valitsus lubas Achardil Berliinis katseid läbi viia ja kui need andsid soodsaid tulemusi, anti talle 50 000 taalri suurune laen mõisa ostmiseks Kunernis Sileesias, kuhu 1801. aastal ehitati maailma esimene peedisuhkruvabrik.

Vabrik hävis 1807. aastal, Napoleoni sõdade ajal, kuid 1810. aastal ehitati uuesti üles, et see saaks samaaegselt olla ka peedisuhkru tootmise praktiliseks kooliks. On tõendeid, et Inglise kaupmehed, kes tarnisid Ameerikas suhkruroost toodetud suhkrut, pakkusid Achardile tollal astronoomilist summat 200 000 taalrit, et kuulutada tema katsed läbikukkunuks, et nad saaksid säilitada turul jätkuvalt monopoli. Teadlane lükkas selle pakkumise aga kategooriliselt tagasi.

Marggrafi ja Achardi tööd olid tänapäevase suhkrutööstuse lähtekohaks, kuna suhkur polnud enam luksustoode ega kaup, mida toodeti peaaegu ainult soojemas kliimas.

1867. aastal asutati Berliinis uurimislabor, mis peagi arenes Saksa suhkrutööstuse kesklaboriks ja sai nimeks Suhkrutööstuse Instituut (Institut für Zuckerindustrie), millest sai suhkru-uuringute keskus. See oli esimene toiduainetetööstuse instituut.

Maailm sööb suhkrut ja maailm on suhkur

Berliini suhkrumuuseum asutati Suhkrutööstuse Instituudi ülemisel korrusel ja avati 8. mail 1904. Üle saja aasta on muuseum tutvustanud roo- ja peedisuhkru ajalugu ning selle kollektsioonis on esemeid kõikidest suhkruga seotud valdkondadest.

Suhkrumuuseumi eesmärk on näidata ja seeläbi avalikkuse ette tuua suhkru ajalugu ning arengut inimkonna põhitoiduks, kuidas seda saadakse ja kuidas seda kasutatakse. Lonely Planet nimetas suhkrumuuseumit „omapäraseks ja üllatavalt meelelahutuslikuks näituseks, kust saab teada kõike suhkru päritolu ja keemia kohta“. Külastajad saavad teada, et suhkur on alkoholi tootmise kõige olulisem komponent ning näidatakse, mis juhtub suhkruta maailmas.

Muuseumi kollektsioon hõlmab pilte, esemeid ja dokumente suhkru kultuuriloost. Eksponaatide hulgas on näiteks hõbedased suhkrulusikad, puidust suhkruroomask, peedikõblas, polarimeeter, kristallid ja palju muud. Muuseumis on väljas ka Brandenburgi värav – loomulikult suhkrust tehtud.

Lisaks tänapäeva toitumisteaduse teaduslikele põhimõtetele ja arusaamadele uurib muuseum ka suhkruga seotud tehnilisi, kultuurilisi ja poliitilisi seoseid. Suhkrupeedist lauasuhkruni, esimese suhkrupeedivabriku maketist Friedrich Suure-aegse suhkrutoosini – see „magusaim kollektsioon“ hõlmab laia teemaderingi.

Peedisuhkru kõrval uuritakse suhkruroo levikut Ameerikas ja sellest tulenevaid majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme, aga ka teisi suhkruallikaid, nagu mesi, palmisuhkur ja vahtrasuhkur, samuti magusaineid ja suhkrutööstuse olulisi kõrvalsaadusi. Lisaks näidatakse külastajatele tööstuslikke ja kultuuriloolisi seoseid loodusteaduste, inseneriteaduse ja tehnoloogiaga.

Muuseum pakub magusat ajarännakut, sest möödunud sajanditel nägi suhkrumaailm välja täiesti teistsugune kui tänapäeval. Ameerika kolooniate suhkrurooistandustes valitses orjus. Kui esimesed väärtusliku toorsuhkru saadetised Euroopasse jõudsid, toimus tõeline maitserevolutsioon. Sel ajal käsitlesid eurooplased suhkrut luksuskaubana ja hoidsid kõvasid, pruunikaid delikatessitükke elegantsetes hõbekarpides.

Suhkrukasvatust ja selle ajalugu käsitleva detailse näituse keskel seisab vastuoluline eksponaat: Zyklon B purk. See hingamisteid halvav mürkgaas, millest üle 12 000 kilogrammi kasutati Auschwitzi koonduslaagris mõrvarelvana, on toodetud peedimelassi destilleerimisjääkidest. Roostes purk on suhkrutööstustele ebasoovitav eksponaat ja aastaid on püütud seda suhkrutootmise jääki näituselt eemaldada. Siiani edutult. „Me ei allu tööstusliitudele,“ ütles muuseumi direktor. „See väärkasutus tuleb lisada.“

Saksa suhkrutööstuse alustalana läks muuseum pärast 1945. aastat riigi omandusse ja anti 1978. aastal üle Berliini Tehnikaülikoolile. Alates 1988. aastast oli suhkrumuuseum iseseisev riigimuuseum ja tähistas pärast aastast renoveerimist taasavamist 22. septembril 1989 uue näitusega. Muuseum liideti Saksa Tehnikamuuseumiga 1995. aastal.

Allan Espenberg