1942: sakslased sulgesid juutide geto Brestis

Täna 77 aastat tagasi, Teise maailmasõja ajal ehk 18. oktoobril 1942. aastal likvideerisid sakslased lõplikult Bresti linnas asunud juutide geto. Vähem kui aasta Valgevene territooriumil eksisteerinud getos hukkus selle aja jooksul umbes 20 000 inimest.

Allan Espenberg

Valgevene linnas Brestis moodustati 1941. aasta 16. detsembril geto, kuhu aeti kokku linna ja ümbruskonna kõik juudid, kellest suurem osa sealt eluga enam ei lahkunud. Sakslased olid jõudnud linna juba juuni lõpus 1941 ja koheselt alustati juutide massitapmisi. Kui aga selgus, et juute on liiga palju, siis hakati novembrikuus tegema ettevalmistusi geto loomiseks. Bresti geto eksisteeris vähem kui aasta ning pärast seda lõpetas praktiliselt eksisteerimise ka sealne juudi kogukond.

Poola juudid Brestis

Kui 1939. aastal langes Poola territoorium sakslaste kätte, asusid sealsed juudid kibekiiresti uut elukohta otsima. Üheks sobivaks paigaks leiti olevat Lääne-Valgevenes asuv Brest, kuhu paari aastaga saabus tuhandeid uusi juute koos perekondadega. Tollal elas Brestis 51 000 inimest, kellest 50 protsenti moodustasid juudid.

Sakslaste rünnak 1941. aasta juunis oli sedavõrd ootamatu ja Saksa armee edasiliikumine nii kiire, et vähesed Bresti elanikud suutsid evakueeruda. Esimestel okupatsioonipäevadel hukati linnas 4000–5000 juuti, aga ellujäänutel kästi maksta kontributsiooni, näiteks rahas, väärisasjades, kullas-hõbedas ja ka korterites.

Juutidele määrati sageli rahatrahve, kui nad rikkusid mingeid käitumisreegleid. Seejuures oli trahvi suuruseks 500 rubla, kuigi töölise keskmise palk jäi tollal 350 rubla kanti. See korraldus kehtis kuni detsembrini, kui geto ümber sulgusid okastraadid. Geto piirideks olid Sovetskaja, Majakovski, Kobrini ja Hospidali tänavad ning sellesse piirkonda jäi erinevatel andmetel vangistusse 20 000 kuni 27 000 inimest.

Üheks kohustuseks, mis kehtis Saksamaa poolt okupeeritud aladel elanud juutide kohta, oli see, et nad pidid kandma erilist tunnusmärki – kuusnurka, mis Brestis asendati hiljem erilise paelaga, mida tuli kanda nii seljal kui rinnal. Ainsate getoelanikena olid sellest kohustusest vabastatud kuni 10-aastased lapsed, kes olid sageli peamised peretoitjad.

Lastel oli võimalik salaja liikuda getost välja ja lunida tänavatel inimestelt almust, aga seejärel osta või vahetada turul toiduaineid. Kui sakslased said aru, millega lapsed tegelevad, siis hakati neid kinni püüdma ja mõnikord lasti kohapeal ka maha.

Juudi meistreid hinnati

Geto territooriumile pääsesid ka linna teised elanikud. Tihti mindi sinna selleks, et kasutada juudi hinnatud käsitööliste ja meistrite teenuseid, näiteks rõivaste õmblemisel või kingade parandamisel. Eeskätt aitasidki käsitööoskused esialgu getoelanikel iseennast ja mõnikord isegi naabreid toita.

Tegelikult oli juutidele ette nähtud ka riigipoolset abi. Sakslaste poolt loodud omavalitsusorgan – juudinõukogu pani geto territooriumil tööle eriasutused, mis abistasid neid inimesi, kel polnud piisavalt töökogemusi või olid liiga haiged ja väetid, et ise endile elatist või toidupoolist muretseda.

Geto eksisteerimist pikendasidki sealsete meistrite oskused ja erinevaid töid tegevad getoelanikud. Saksa väejuhatus tahtis geto kinni panna juba varem, aga kuna ei tahetud töövõimelistest inimestest lahti saada, siis pikendati seda tähtaega. Lõpuks ei päästnud ka juutide suured tööoskused neid ikkagi hukkamisest.

Kohalike elanike hulgas oli selliseid, kes aitasid sakslastel juute tabada ja tegutsesid informaatoritena, aga oli ka selliseid, kes tundsid getoelanikele kaasa ja püüdsid neid võimaluste piires abistada. Inimesi, kes andsid juutidele toiduaineid, raha, rõivaid ja muid esemeid, ähvardas suur oht ja neid endid võidi hukata. Oli ju Brestis keelatud isegi kätlemine juutidega – kui sellele jälile saadi, siis said need inimesed karistada.

Samas oli ka selliseid perekondi (teada on vähemalt kaheksa peret), kes peitsid oma elumajades juute, et päästa neid hukkamisest. Kui sakslased oleks sellistest perekondadest teadlikud olnud, siis poleks raske olnud arvata nende edasist saatust.

Geto likvideeriti kiiresti

Varsti pärast getosse sulgemist hakkasid sealsed elanikud arendama vastupanuvõitlust. Juba 1941. aasta detsembris ühinesid kõik linnas tegutsenud senised põrandaalused rühmitused üheks organisatsiooniks, mis asus ette valmistama ülestõusu, mille järel loodeti, et getoelanikel õnnestub vabadusse pääseda. Oli olemas teinegi rühm, mis veenis elanikke ülestõusu vajalikkuses. Aga mõtet teostada ei õnnestunud, sest vastuhaku algatajad saadi kätte ja hukati sakslaste poolt. Uut ülestõusu polnud enam aega aga kavandada, sest kätte oli jõudmas geto likvideerimine.

1942. aasta sügiseks oli geto saatus otsustatud, kuigi juudid ise ei teadnud sellest veel midagi. Sakslased hakkasid nõudma juutidelt lisamakse raha või ehete näol, jutustades neile, et see on vajalik selleks, et geto saaks tegevust jätkata. Nii tõidki juudid sakslastele kõik, mis neile selleks ajaks oli veel kätte jäänud, kuid nõutud rahasummat kokku ei saadud.

15. oktoobri varahommikul asusid sakslased getot likvideerima. Operatsioon algas nii ootamatult, et juutide poolt ette valmistatud peidupaiku ei jõutud kasutusele võtta. Osa getoelanikest tapeti otse tänavatel, aga säilinud meenutuste järgi tapsid osa juutidest ennast ja oma lapsi ise – peaasi, et mitte sakslaste kätte langeda. Ülejäänud veeti kaubavagunites linnast välja ja hukati seal. Peotäis juute saadeti siiski ka sunnitööle Saksamaale. Kolm päeva hiljem, 18. oktoobriks oli geto tegevus lõpetatud.

Hukatutele pühendatud mälestusmärk Brestis. Foto: wikipedia.org