1952: ilmale tuli Rahvuse Liider Emomali Rahmon
Tadžikistani kauaaegne president Emomali Rahmon saab täna 66aastaseks. Tervelt 26 aastat on ta olnud oma riigi eesotsas ja selle aja jooksul ka väga palju korda saatnud, kuid riigielu iseloomustab kõige paremini absurdseks kujundatud isikukultus.
Allan Espenberg
Tegelikult oli presidendi nimi pikka aega Emomali Rahmonov, kuid 2007. aastal otsustas ta perenime muuta pärsialikumaks, et sel moel rõhutada oma Pärsia päritolu. Teadupärast kuulub tadžiki keel pärsia ehk iraani keelte hulka ning Tadžikistani president on pidevalt otsinud tihedamaid sidemeid Iraani ja Afganistaniga, kus elab märkimisväärsel arvul tadžikke.
Nii otsustaski president Rahmonov pöörduda ajalooliste ja kultuuriliste juurte juurde ning kustutada oma perekonnanimest venepärase lõpu. Nõnda ongi juba üle kümne aasta riigipea nimeks Emomali Rahmon. Ka keelas president tema poole pöördumisel kasutada isanime „Šarifovitš”, mis on samuti venepärane komme.
Presidendi eeskujul muutsid paljud teisedki kõrged riigitegelased oma venepärased nimed ära. Samas käib see protsess siiamaani, sest näiteks välisministrist Sirodžidin Aslovist sai Sirodžiddin Muhriddin alles mõned kuud tagasi.
Kiidulaulud kestavad hommikust õhtuni
Rahmon on kogu oma valitsemisaja ennast ja oma tegusid kiitnud ning iseend kogu riigi elanikkonnale suureks eeskujuks seadnud. Ka Tadžikistani ajakirjandus ja ametnikud kiidavad presidenti lausa arutult, omistades talle selliseid jooni, mis on omased pigem jumalatele kui lihtsurelikele.
Taoline tegevus pole möödunud tagajärgedeta: tadžikid austavad ja armastavad oma presidenti. Talle soovitakse igavest elu, talle vannutakse ustavust ja truudust, avaldatakse soovi anda oma elu riigi ja presidendi eest. Ega ilmaasjata ei nimetanud parlament teda presidendi kõrval ametlikult veel ka Rahvuse Liidriks (Peşvo‘i millat).
Kas kõik tadžikid ka tegelikult oma presidenti jumaldavad, seda võib küsitavaks pidada, kuid neil ei jää muud üle. Asi on selles, et kui keegi julgeb kahelda Rahmoni tegude õigsuses või jumalikes võimetes, siis võidakse ta kohtu alla anda või rahvavaenlaseks kuulutada. Nii ülistavadki kõik üksmeelselt president Rahmoni.
Kui Rahmon peaks aga riigitüüri juurest lahkuma, näiteks surema, siis võib üsna kindel olla, et Rahmon unustatakse üpris kiiresti ja ülistama hakatakse seda, kellest saab tema järglane. Kõlab ju tadžiki üks vanasõnadestki nii: „Kui lollil kästi turban tuua, siis tõi ta selle koos peaga”.
Aga praegu kestab ülistuslaulude esitamine Rahmonile hommikust õhtuni. Tadžikistani presidenti on võrreldud maailma suurkujudega, nagu näiteks George Washingtoni, Mahatma Gandhi, Jawaharlal Nehru. Seadustega on talle omistatud hulgaliselt privileege. Nii anti talle eluaegne õigus mõjutada riigi poliitikat – isegi siis, kui ta ei peaks enam president olema. Samuti vabastati ta vastutusest ametiaja jooksul sooritatud tegude eest, mis tähendab seda, et Rahmon võib panna toime isegi mõne kuriteo, kuid karistus teda selle eest ei ähvarda.
Kohalikud sportlased kuulutasid Rahmoni enda ülemtreeneriks, talle on soovitatud anda Nobeli rahupreemia, ülikoolides kuulatakse loenguid Rahmoni elust ja tegevusest, üliõpilastel kästakse kirjutada presidendist kirjandeid, Rahmoni nimega on nimetatud külasid, puuviljaaedu ja hooneid. Loomulikult on kõikjal riigis – nii linnades kui külades üles riputatud hulgaliselt Rahmoni portreesid.
Presidendile tehakse potjomkinlust
Autoritaarne president Emomali Rahmon püüab tegelda kõigi probleemidega, mis vähimalgi määral puudutavad riiki, kodanikke või teda ennast. Presidendi otseste juhtnööride kohaselt võtavad parlament ja muud ametiasutused pidevalt vastu igapäevaelu puudutavaid seadusi ja määrusi. Kuna presidendiparteil on parlamendis enamus, siis ei valmista presidendi mõtete, ideede ja korralduste vormistamine seadusteks mingisugust vaeva.
Tadžikistanis kehtib range protokoll presidendi tervitamise osas, mida kõrvalekaldumatult ja vastuvaidlematult täidetakse. See koosneb tervitustest, mille esitavad lapsed, vanurid, naised, teenistujad, töölised, kolhoosnikud, luuletajad ja kirjanikud. Sageli juhtub, et vastuvõttev seltskond peab presidendi saabumist kolm-neli tundi ootama, kuid seda tehakse rahulikult, vaatamata vihmasele ilmale või kehvale enesetundele.
Püüdes presidendile igati meele järgi olla, korraldavad kohalikud juhid suurejoonelisi tseremooniaid uute ettevõtete käikulaskmise puhul. Pidupäeval demonstreeritakse presidendile töötavaid konveiereid, usinalt askeldavaid töölisi, kuid pärast Rahmoni lahkumist pannakse tavaliselt konveier seisma ja uus tsehh suletakse.
Näiteks mõne aasta eest veeti president Rahmon uudistama õmblusvabriku uut tootmisliini, mis oli ette nähtud 200 töötajale. Televisioonis kanti külaskäik üle – oli näha, kuidas kümned naised töötavad püüdlikult õmblusmasinate taga. Kui aga president oli ära sõitnud, demonteeriti õmblusmasinad ja müüdi kohalikul turul maha.
Hudžandi linnas juhtus samuti üks totter lugu. Sealses kohalikus restoranis oli presidendil ette nähtud kohtumine piirkonna orbudega. Nii saabuski Rahmon kokkusaamisele mööda siledat ja äsja remonditud tänavat ning oli ülimalt rahul. Aga hiljem selgus, et tänav oli korda tehtud ainult restoranini, sealt edasi ei jätkunud enam aega ega tahtmist.
Samas on Tadžikistan Kesk-Aasia regiooni vaeseim riik. Mõne kuu eest avaldatud Maailmapanga andmetel nälgib riigis iga viies laps, mille tulemusel on enam kui 20 protsenti alla viieaastastest lastest oma kasvus kängu jäänud. ÜRO teatel aga nälgib Tadžikistanis koguni 2,6 miljonit inimest ehk üle 30 protsendi kõigist elanikest.
Eks sageli ongi nii, et mida vaesem on riik ja mida hullem on reaalne olukord, seda toretsevamad ja suurejoonelisemad on presidendi vastuvõtud ja muud pidustused. Kui otsustada ainuüksi viimaste rohkuse ja hiilguse üle, siis jääb mulje, et Tadžikistan on rikas, õnnelik, edukas ja õitsev riik.
Emomali Rahmon varasema nimega Emomali Rahmonov aastal 2001.
Foto: wikipedia.org
