1987: Lynne Cox ujus esimese inimesena Ameerikast Venemaale

Täna 39 aastat tagasi, 7. augustil 1987. aastal jõudis Ameerika Ühendriikide pikamaaujuja Lynne Cox kahe tunniga Ameerika Ühendriikidest Nõukogude Liitu, ujudes Beringi väinas 4160 meetrit. Temast sai esimene inimene ajaloos, kes ujus USAst Venemaale.

Bostonis 1957. aastal sündinud Lynne Cox liitus üheksa-aastaselt oma esimese ujumistiimiga. Eakaaslaste seas oli ta kõige aeglasem ujuja ja treeneri sõnul täiesti võistlusvõimetu. Lynne’ile ei meeldinud teiste lastega siseruumides treenida, mistõttu ujus ta välibasseinis.

Kui Lynne oli 12aastane, kolis tema perekond läänerannikule. Tema uued treenerid märkasid samuti tüdruku aeglust ujumisel, kuid hindasid samas tema vastupidavust, kuna ta suutis tundide kaupa omas tempos ujuda. Samuti märkasid nad, et Lynne tundis end külmas vees palju mugavamalt. Seetõttu pakuti talle kõigest 14aastaselt võimalust ujuda üle Catalina väina Californias.

Purustas rekordid

1971. aasta septembris said Coxist ja tema sõpradest esimene teismeliste grupp, kes ujus 43 kilomeetrit Seal Beachi rannikulinnast Santa Catalina saarele. Lynne oli ujumise ajal kõigist kiirem, kuid otsustas teisi järele oodata. Lõpuks lõpetas Lynne ujumise koos viimase osalejaga 12 tunni ja 36 minuti pärast. Kolm aastat hiljem ujus Lynne Cox üksi üle Catalina kanali 8 tunni ja 48 minutiga, purustades nii meeste (8.50) kui naiste (12.18) maailmarekordid.

Juba teismelisena unistas Lynne Cox ujumisest La Manche’i väinas. 1972. aastal sai tema unistus teoks. Ta ületas selle keerulise väina tugevate hoovuste ja järskude ilmamuutustega 9 tunni ja 57 minutiga, ujudes Inglismaalt Prantsusmaale. Tema rekord püsis aga vaid kolm nädalat. Ameeriklane Richard Davis Hart ujus üle La Manche’i väina 12 minutit kiiremini kui Lynne. Järgmisel suvel purustas Cox aga Harti rekordi, ületades väina 9 tunni ja 36 minutiga.

1976. aastal sai Lynne Coxist esimene inimene, kes ujus üle Magalhãesi väina. Vee temperatuur oli sel ajal vaid 5ºC. Ta veetis vees 1 tund ja 2 minutit, näidates üles märkimisväärset vastupidavust.

Gorbatšovi luba

Lynne Coxi järgmine kuulsam ujumine toimus 7. augustil 1987. Seekord oli vaja jagu saada Beringi väinast. Idee ujumisest Beringi väinas tekkis sportlasel juba 1976. aastal. Cox kulutas aastaid, püüdes saada nõukogude võimudelt luba NSV Liidu territooriumile sisenemiseks, kuid kuna tegu oli piirialaga ja kestis külm sõda, siis loa andmisega ei kiirustatud. Oli selge, et NSV Liit ei lubaks ameeriklaste rühmal siseneda tollal rangelt valvatud Suure Diomidi saarele (venelased nimetavad seda Ratmanovi saareks). Coxi kannatus katkes 1987. aasta augustis ja ta otsustas lihtsalt ujuda, omamata selleks luba. Sellest teada saades andis president Mihhail Gorbatšov, kes oli näinud videosid Lynne Coxi varasematest rekordujumistest, 24 tundi enne starti ameeriklannale loa.

7. augustil 1987 olid ujumisolud soodsad. Beringi väin oli rahulik, kuid veidi hiljem tekkis udu, mis vähendas nähtavust 400 meetrini. Lynne läbis 4160 meetri pikkuse vahemaa Ameerika Ühendriikidele kuuluva ja Alaskal asuva Väikse Diomidi saare ja Nõukogude Liidu Suure Diomidi saare vahel 2 tunni ja 6 minutiga. Vee temperatuur oli ujumise ajal umbes 3ºC.

„Mul jäi hing kinni,“ meenutas ta hiljem. „Vaatasin, et mu sõrmed olid hallid nagu laibal. Hakkasin nii kõvasti ujuma kui suutsin, heites aeg-ajalt pilke oma õlgadele, et kontrollida, kas need muutuvad siniseks, sest see oleks olnud eluohtlik.”

Ujumise lõppedes oli ta nii väsinud ja külmunud, et ei suutnud veest välja tulla. Nõukogude piirivalvurid kandsid ameeriklanna maismaale ja arst Rita Zahharova aitas tal soojeneda. Järgmisel päeval ilmusid maailma ajalehtedes artiklid pealkirjadega „Lynne Cox murdis jää“ ja „Raudne eesriie langes“. Aga 1987. aastal Washingtoni-visiidi ajal tõstis Mihhail Gorbatšov koos Ronald Reaganiga toosti Lynne Coxi auks: „Oma julgusega tõestas ta, kui lähedased meie rahvad üksteisele on.“

Täpselt aasta hiljem ehk täna, 38 aastat tagasi, 7. augustil 1988 sai Lynne Coxist esimene inimene maailmas, kes ületas ujudes Baikali järve. Ta ujus Tolstoi neemelt Listvjanka neemeni 4 tunni ja 18 minutiga, läbides 18 kilomeetrit üheksakraadises vees.

Antarktika jäises vees

1994. aastal ujus Lynne Cox 24 kilomeetrit üle Al-Aqabah lahe Punase mere põhjaosas. Sportlane tunnistas, et hoolimata lahe soojast veest oli see ujumine tema jaoks ohtlikum kui eelmised, kuna tal oli oht ülekuumeneda. Ujumise ajal peatus Lynne iga poole tunni tagant, et vett juua. Lisaks oli ohtlike mereloomadega kohtumise oht üsna suur.

2002. aastal sai Lynne Coxist esimene inimene, kes ujus Antarktika vetes. Sinna jõudmiseks asusid Cox ja tema meeskond, kuhu kuulusid ka kolm arsti, teele Ushuaia linnast Argentinas, mis on maailma lõunapoolseim linn. Nad purjetasid läbi Drake’i väina Lõuna-Shetlandi saartele, kus Lynne tegi prooviujumise umbes 5ºC temperatuuriga vees.

Kaks päeva hiljem jõudis meeskond Antarktika jäistesse vetesse. Vee temperatuur oli umbes 0ºC. Siin tuli Lynne’il ujuda 1,6 km. Ujumine kestis vaid 25 minutit, kuid see tundus talle terve päevana. Peaaegu kohe pärast alustamist oli ta valmis ujumist lõpetama. Kuid just siis, kui meeskond kavatses Lynne’i veest välja tõmmata, otsustas ta edasi ujuda. Kõik õnnestus ja mis kõige üllatavam, 1,6 km asemel ujus ta 1,96 km.

Londoni professor ja hüpotermia spetsialist William Richard Keatinge viis läbi uuringu, et teha kindlaks, kuidas Lynne Cox suudab äärmiselt madalatele temperatuuridele vastu pidada nii, et see ei kahjusta tema tervist. Teadlase sõnul suudab Lynne säilitada stabiilset kehatemperatuuri kuni 6ºC külmas vees. Sellises vees tunneks iga teine ​​inimene kohe valu, justkui saaks ta elektrilöögi, ja tema lihased kangestuksid.

Coxil õnnestus end aga ainulaadsel viisil treenida. Lisaks on sportlasel niinimetatud loomulik isolatsioon: tema tihe rasvakiht hoiab ära külmumise. Lynne on võrrelnud end Antarktika mereimetajatega, nagu vaalad, morsad ja hülged, kellel on samuti tihe rasvakiht.

Ujumine Antarktika äärmiselt külmades vetes oli Lynne’i jaoks otsustav, kuid mitte viimane. 2007. aasta märtsis läbis 50aastane ujuja Loodeväila. Selle ujumisega austas Lynne Cox kuulsa polaaruurija Roald Amundseni mälestust, kes ületas väina esimesena laevaga.

Allan Espenberg