„Kirjutan teile kassi välja“, Shō Ishida

Jaapani kirjanik Shō Ishida on sündinud 1975. aastal Kyotos. Eestikeelses Wikipedias pole tema kohta kahjuks andmeid. Küll aga leidsin ühe lühikese ingliskeelse teksti, kus muuhulgas on Ishida eesnimi kirjutatud Syou. Küllap raamatu „Ma kirjutan teile kassi välja“ tõlkija Margit Juurikas teab, et eesti keelde tõlgituna on autori nime õigekiri Shō.

Ishida debüütromaan „Kirjutan teile kassi välja“ ilmus Jaapanis aastal 2023 ja tänaseks on saanud sellest bestseller ning suvel ilmus see menuk ka eesti keeles. Jaapanis on Ishida tuntud ka kui kasside päästmise tulihingeline toetaja. Inglise keeles on juba ilmunud raamatule järg „Kirjutan teile veel ühe kassi välja“ ja loodetavasti jõuab see peagi ka Eesti lugejateni.

Raamatusse „Ma kirjutan teile kassi välja“ on Shō Ishida kokku põiminud viis erinevat lugu. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on lugude peategelasteks kassid. Murede ja isikliku elu probleemidega maadlevad inimesed on ummikusse jõudnud. Küll aga ei õnnestu neil muud moodi sest segadusest ja kaosest välja tulla, kui otsida lõpuks abi. Kas keegi tuttav või juhuslik inimene on lausunud kiitvaid sõnu psühhiaatriakliiniku kohta, mille külastamise järel on nende elu kardinaalselt muutunud. Nõnda siis tõttavadki ka selle viie erineva loo muserdunud tegelased kliinikusse, mis asub Kyoto linna salapärase kitsa kõrvaltänava lõpus. Viiendal korrusel asuvas tühjavõitu kliinikus töötavad vaid tõre õde ja sõbralik arst, kes osavõtlikult „haige“ muresid kuulab. Tabletikuuri asemel, mida patsient ilmselgelt pikisilmi ootab, ütleb noor meesarst hoopis lahkelt naeratades: „Ma kirjutan teile kassi välja.“

Need sõnad lausub ta ka noorele mehele Shutale, kes põeb depressiooni ja on käinud mitme psühhiaatri juures, neelanud lugematul hulgal tablette, aga oma vaimsetele probleemidele leevendust keidnud pole. Tänu kass Biile, kellest saab tema päästeingel, pöörab noormees lõpuks oma elus uue lehekülje ja lahkub töölt, kus ülemus teda pidevalt halvustab ja lausa türanniseerib.

Kui Bii närib puruks tähtsad paberid, vallandatakse noormees päevapealt. Pea kaotanud Shuta tormab mööda linna ringi, käe otsas kassipuur. Bii näugub kõikuvas puuris, kuni hingetu noormees jõuab ühe omapärase ehitusfirma juurde. Esialgu ta veel seda ei tea ja asetab kassi koos puuriga auto kapoti peale, et hinge tõmmata. Puuri uks läheb aga lahti ja kass ronib välja ning hakkab libeda kapoti peal tasakaalu hoides seda kraapima. Omanik on marus ja käsib tal oma firmas kohe tööle hakata, et Shuta maksaks kinni kahjustatud auto remondi.

Pealtnäha tõre mees osutub heasüdamlikuks inimeseks, kes armastab kasse nagu ta nainegi. Nad ei tüdine Bii nunnutamisest ja hellitamisest. Shuta aga, kes pole harjunud füüsilist tööd tegema, peaaegu sureb järgmisel hommikul, sest ta ei suuda ennast voodist välja ajada, kuna kere on kange ja valu täis. Firma omanik ja üks töötaja tulevad Shutale koju järele ja toibutavad noormeest nii kaua, kuni too end liigutama hakkab. Lõpuks saab Shuta jalad alla ja edaspidi harjub tööga, mis polegi nii kontimurdev kui esialgu näis.

Mulle väga meeldis lugu noorest mehest, kes pääses tänu kassile oma luupainajatest ja masendusest. Kassist võib tõesti saada terapeut inimesele, kes pehmet karvapalli silitades ja nurrumootori häält kuulates rahuneb ja suudab lõpuks ratsionaalset mõelda, et teha elus kannapööre.

Ka ülejäänud lood on toredad, kuigi autor kannab lugejad vahepeal fantastika ja ulme valdkonda. Nii mõnegi tegelase puhul jääb mõistatuseks, kuidas ometi üks väike kass ravib tööstressi ja ummikusse jooksnud peresuhteid ning lähendab üksteisele võõraks jäänud abikaasat ja lapsi. Patsiendid, kes selle raamatu kaante vahel Ishida välja mõeldud karvast ravimit tarbima hakkavad, avastavad enestelegi ootamatult kassiteraapia toime.

Shō Ishida liigutavad, humoorikad ja mõtlemapanevad lood poevad lugejale südamesse. Need lood panevad mõtlema lemmikloomade võime üle tervendada ja leevendada valu, mida me inimestena ehk ei kogegi füüsiliselt, kui hing haigeks jääb. „Tõenäoliselt loeb ühiselt veedetud aeg,“ ütleb autor. Kuid samas ta möönab, et „koosveedetud aeg ei pruugi olla vastavuses kiindumuse sügavusega. Olgu selleks üks päev või üks aasta, olgu see inimene või kass, on neid, kes on meie elus asendamatud, isegi kui nad lahkuvad meist.“

Soovitan soojalt lugeda seda Shō Ishida jutukogu. Pime aeg on käes ja ehk aitab kaamosmasendust leevendada hea raamat. Miks mitte seada ehk sammud ka loomade varjupaika ja võtta sealt endale kass. Julgen arvata, et kass tõesti „ravib“, sest mina olen oma kiisuga juba pea 15 aastat koos elanud ega kahetse hetkeksi, et kunagi sellele armsale nurrumootorile oma kodu pakkusin ja ta täisväärtuslikuks pereliikmeks võtsin.

Ja uskuge mind. Kui diivanil pikutades midagi head lugeda ning kass sätib ennast su külje vastu nurru lööma, polegi see hilissügisene aeg nii kõle ja trööstitu.

Katkend raamatust:

Arst naeratas sõbralikult. „Mis teid täna siia toob?“

Kui temalt seda küsiti, ei teadnud ta, mida vastata. Tema ees olev mees näis olevat tõeline arst ja konsultatsioon oli alanud. Küsimusele, mis teda siia tõi, ei osanud ta vastata. Temaga oli kõik korras. Tema elu kulges kenasti, ta oli terve. Ta ei teadnud, mispärast ta siia tuli. Sellegipoolest pomises ta: „Minu kass on kadunud.“

„Selge,“ ütles arst. „Ma kirjutan teile kassi välja.” Ta keerles oma tooliga ja hüüdis: „Chitose-san, ole hea ja too kass.“

„Chitose?“ Abino ahmis õhku.

Kardinad lükati eest ja sisse astus toosama vastuvõtuõde. Ta hoidis käes lemmikloomapuuri. Lihtne plastpuur oli samasugune nagu see, millesse Chitose esmalt Suda loomakliinikus pandi.

Abino haaras kahe käega puurist kinni. Selles oli ümara näoga helepruun kass. Arst küsis hämmeldunud Abinolt:

„Kas te elate koos oma perega?“

„Jah. Ja. Või ei. Ei teagi.” Kui ta ootamatu küsimuse peale kõhkles, arst naeris. „Hahaha. Kumb siis jääb?“

„Nad ei ole minu päris perekond.“

„Või nii. Parem on, kui teil on pere. See kass võib olla üsna mõjus, nii et tema toime võib ühe inimese jaoks olla liiga tugev. Palun kohandage oma annust vastavalt.“

„Jaaah?“

„Tema harjumustel on samuti üsna lai mõjuväli, nii et ta võib teatavaid muutusi esile kutsuda ka inimestes, kellega koos elatakse, aga teie puhul siis vist mitte. Proovime esmalt kümme päeva. Kirjutan teile retsepti – palun näidake seda välja minnes vastuvõtus. Kohtumiseni kümne päeva pärast.“

„Jah,“ vastas Abino helepruuni kassi vaadates. Kass vaatas talle oma ümarate silmadega otsa.” (lk 234, 235)

Huvitavat

Üks tuntuim jaapani kirjanik on Haruki Murakami (sündinud 1949), kelle teoseid on eesti keelde tõlgitud 14, sealhulgas sellised menukid nagu „Tantsi, tantsi, tantsi“ (Varrak 2020) ja „Linn ja tema muutlikud müürid“ (Varrak 2025). Tänavu ilmus näiteks Murakami teosest „Kafka mererannas“ juba kolmas trükk, mille muuhulgas ühes maagiliselt realistlikus loos kõneleb vana mees kassidega.

Kes soovib kaasaegse jaapani kirjandusega lähemat tuvust teha, soovitan kuulata kirjandussaadet „Loetud ja kirjutatud“ (Vikerraadio, 12.04.2025.). Jaapani keele tõlkija Margit Juurikas tutvustab saates uuemat jaapani kirjandust, millest viimastel aastatel on üpris lai valik ka eesti lugejateni jõudnud.

Ülle Kask