„Punane kuninganna“, Juan Gómez-Jurado
Juan Gómez-Jurado, sündinud 1977 Madridis, on Hispaania ajakirjanik ja kirjanik, kelle menukeid on tõlgitud 42 keelde. Võõrkeelses Wikipedias on raamatu autori kohta kirjutatud, et Gómez-Jurado elab Hispaanias koos oma halvasti kasvatatud koera Samiga.
Tänavu suvel ilmus eesti keeles Helios kirjastuselt Gómez-Jurado „Punane kuninganna“ (originaali pealkiri „Reina Roja“), mille tõlkis Marianne Ots. Raamatu esikaanel on punase näoga naise portree ja juures tekst: „Antonia Scott jätab kahtlemata sama kustumatu mulje kui Lisbeth Salander „Lohetätoveeringuga tüdrukust“.“ – Daily Mail. Mõtlesin neid Briti tabloidlehe kiidusõnu lugedes, et kui seda võrreldakse Stieg Larssoni üleilmse bestselleriga, siis peab ikka väga hea raamat olema. Kui läksin raamatukokku paljukiidetud „Punast kuningannat“ laenutama, selgus aga tõsiasi, et oleksin järjekorras alles 13. Seepärast otsustasin selle paljutõotava kriminulli endale seekord osta, sest raamat oli kõvakaaneline ja ilusa, kohe lugema kutsuva välimusega.
Uuel raamatul on alati eriliselt puhas, trükivärviline lõhn. Mitte nagu mõnel palju kordi väljalaenutatud raamatukogu eksemplaril, millel on olnud juures küll praetud kala, küll kopituse ja suitsuhais. Ju siis mõne lugeja toas levib nii vänge lehk, et see ka raamatule külge haakub. Aga värske, äsja poest ostetud teosega on väga mõnus kõrgete patjade najale ja sooja pleedi alla pikali visata.
Panen öökapile alati ka kaustiku, hariliku pliiatsi ja joonlaua, et ilukirjanduslikult ilusamaid kohti alla joonida ja märkmeid teha. Mitte kunagi ei kirjuta ma raamatusse n-ö joonealuseid nagu mõned teha armastavad. Olen seda ainult üks kord teinud ühte pehmekaanelisse, ühel raamatuesitlusel autori autogrammiga ostetud esikteosesse, sest kahjuks kubises see kirjavigadest ja minu arust lubamatutest keele- ning stiilivääratustest. Mõtlesin tookord, et mille eest küll selles kirjastuses töötav toimetaja palka saab. Lõpuks ei söandanudki sellest lugemiselamust kirjutada. Ei tahtnud algajat kodumaist autorit solvata. Kuid see selleks.
Kes on Antonia Scott?
Kes siis on aga see romaani „Punane kuninganna“ salapärane tegelane Antonia Scott? Ta on tõesti väga eriline väike naine, sest tema IQ ületab enam kui 200 pügalat. Ta võib peast arvutada ruutjuuri ning fotograadilise mälu tõttu jätta lugedes igaveseks meelde kõik detailid, mida hiljem meenutada suudab. Kuigi ta pole ei advokaat ega politseinik, suudab ta lahendada kuritegusid, millega ülejäänud jõustruktuurid hakkama ei saa. Ainult üks juhtum on jäänud tal lahendamata ja selle pärast on ta juba kolm aastat töötu ning mõtleb oma tühjavõitu Madridi kodu katusekambris iga päev enesetapust. Sest talle kallis inimene lamab haiglas, juhtmetega seina küljes koomas ega näita mitte mingeid elumärke.
Ühel järjekordsel Antonia jaoks masendaval päeval võtab ta vastu kõne mehelt – Mentorilt, kes aastaid tagasi värbas ta tööle üleeuroopalisse operatsiooni Punane kuninganna, kus töötavad parimatest parimad uurijad. Mentor pakub talle taas kord tasuvat tööd, kuid algul Antonia keeldub järsult. Kuid siis saabub tema koduukse taha mees, kelle ülejäänud karjäär sõltub Antonia jaatavast vastusest. Mees istub trepil tundide viisi, kuni Antonia lõpuks korterist väljub ja temaga kõnelema nõustub.
Politseiinspektor Jon Gutiérrezt on autor kirjeldanud kui suurt, kohmakat ja heasüdamlikku meest, kes oskab enese üle naerda ka siis, kui elumured teda rööpast välja viia ähvardavad. Olukordades, kus tema kehakaal võiks väiksem olla, muheleb Jon ja ütleb enesele, et mitte et ma paks oleksin, aga suur kere on just siis abiks, kui mõnd kurikaela hirmutada vaja. Autor on Jonist geimehe teinud, aga sellegi üle viskab Jon nalja. Politseisse läkski ta aga aastaid tagasi, kõigepealt akadeemiasse õppima ja siis tööle sellepärast, et oma seksuaalse orientatsiooni pärast mitte kunagi enam kiusatud ega põlatud olla.
Antoniaga otsib aga Jon kontakti seetõttu, et kui ta suudab naise nõusse rääkida, et hakata koos üht mõrvajuhtumit ja inimröövi lahti harutama, pääseb ta ise süüdistustest, mida politsei sisekontroll volituste ületamise pärast tema suhtes menetleb ja teda töölt vallandada ähvardab.
Triloogia esimene osa
„Punase kuninganna“ kohta on raamatu tagakaanel ülivõrdes kiidusõnu. Näiteks A. J. Finn, The New York Times’i number üks menukirjanik ja raamatu „Naine aknal“ autor on öelnud: „Üks kõige pöörasemaid meelelahutuslikumaid romaane, mida ma kunagi lugenud olen. See kihutab ühe imelise üllatuse juurest järgmise veel imelisema üllatuse juurde, tuhiseb ühelt laitmatult loodud tegelaskujult teisele. Pingeline ja kaasahaarav põnevik, kuratlikult nutikas mõrvamüsteerium ja ühe muljetavaldava noore naise tundlikult visandatud portree. Jumaldasin iga sõna.“
„Punane kuninganna“ on Antonia Scotti triloogia esimene osa. Raamatu vahel oli Helios kirjastuse poolt trükitud järjehoidja, millel kirjas, et teine osa „Must hunt“ ilmub 2026. aasta talvel ja kolmas osa „Valge kuningas“ 2026. aasta suvel. Nii et on, mida oodata.
Kas ma ostan endale ka selle ülejäänud Hispaania triloogia raamatud, selles ma veel kindel pole. Kohati tundus, et autor ei saa kännu tagant minema. Põneviku faabula, mis peaks lehekülg lehekülje haaval pinget üles kruvima, tammuks justkui paigal. Lisandub küll erinevaid tegelasi, kes peatükkide kaupa kirjeldavad loo hargnemist oma mätta otsast, aga kaasakiskuvaid uperpalle eriti polegi. Alles lõpupoole hakkab midagi juhtuma, kuigi eeldatavalt peaks romaan olema algusest lõpuni närvikõdi pakkuv ja kaasahaarav, kuni kurikaelad karistada saavad. „Punases kuningannas“ aga jäävad mitmed otsad lahtiseks ja kohati mõistukõne vormis tabamatuteks. Ehk toovad selgust järgnevad osad, sest mulle ei meeldi krimkad, kus kuriteod lõpuni lahti harutamata jäävad.
Krimkade nautijatel aga soovitan „Punast kuningannat“ kindlasti lugeda, sest raamatus on parasjagu nii action’it kui psühholoogilisi urgitsemisi teemadel ahnus ja kurjus. Minu tagasihoidlik kriitika tuleneb aga sellest, et olen liiga ära hellitatud põhjamaade krimikirjanduse ehk nordic noiri põnevike poolt. Ja Stieg Larssoni triloogiat „Lohetätoveeringuga tüdruk“, „Tüdruk, kes mängis tulega“ ning „Purustatud õhuloss“ pean ma tänaseni parimaks, mida krimikirjanduse žanrist eales lugenud olen. Kui aastal 2009, mil see sari eesti keeles ilmus, oli raamatutele aastapikkune järjekord, siis praegu enam mitte. Kes pole veel jõudnud neid üleilmseid bestsellereid lugeda, soovitan soojalt.
Ülle Kask
