Lavastus lapsevanemluse kunstist
Täna esietendub Rakvere Teatris Avery Cormani „Kramer Krameri vastu“, mis on paljudele tuttav 1979. aastal Oscareid võitnud filmiklassika kaudu. Armastatud perekonnadraama pakub emotsionaalselt tasakaalustatud käsitluse abielulahutuse mõjudest, isade ja emade õigustest, perekondlikust rollijaotusest ning isiklikust arengust, mis kaasneb lapsevanemaks olemisega.
Lauri Saaber,
Rakvere Teatri kirjandustoimetaja
Töönarkomaanist pereisa Tom Kramer ei tea oma lapse kasvatamisest midagi. Kui tema naine Joanna otsustab ühel päeval kodust lahkuda, jääb mees lapsega kahekesi ning on sunnitud hakkama saama üksikisana. Ehkki elu on segi paisatud, kujuneb lapsest ajapikku Tomile kogu maailm. Kuni Joanna naaseb, et kohtu kaudu nõuda hooldusõigust…
Osades astuvad üles Märten Matsu, Laura Niils, Silja Miks, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Imre Õunapuu ja külalistena Mia-Martha Karon või Vanessa Vaimets.
Populaarse loo väljatoomisest teatrilaval vestlesin lavastaja Mart Piirimehega.
Kuidas lavastust iseloomustaksid? Kellele see on?
Naljakas küll – ma ei ole lapsevanem, aga tahaksin, et see oleks lapsevanematele; ma ei ole abielus ega lahutatud, aga tahaksin, et see oleks neile, kes on emba-kumba. Võib-olla siis ka tulevastele lapsevanematele ja abikaasadele. Ütleme, et see on neile, kes jagavad väärtusi, mida minule on õpetatud ja mis minul on kujunenud.
Ma armastan mõtet lapse saamisest, lapsevanemlusest ja tegelikult ka abielust – mitte kui juriidilisest koostöövormist, vaid kui otsusest. Meie peategelaste põhiline häda seisneb ju selles, et neile on öeldud ja õpetatud, missugune peaks olema „õige“ abielu, missugune peaks olema üks „õige“ isa või ema. Kui alusmaterjal on tänaseks juba ajalooline ja viljeleb neis küsimustes natuke aegunud reegleid, siis tänapäeva tõstes näitab ta inimesi, kes on endiselt arhetüüpides kinni. Eesmärk ei ole kedagi õpetada, öelda, et kellegi väärtused ja pilt on valed, vaid tuletada meelde, et heaks abikaasaks või lapsevanemaks olek tuleb suhtest endast, mitte ettekirjutusest.
See tükk on sellest, et võiks kahelda kehtestatud valmisrollides, sest rolle ei saa samasuguseks jätta, kui inimesed ise muutuvad. Kui minu partner muutub, siis muutub ajas meie suhe; kui minu laps kasvab, siis minu suhe lapsega kasvab ja muutub ajas. Valemid siin ei aita. Hea suhte võiks alati defineerida läbi teise, kelle kaudu olla hea vanem või partner. See on kollektiivne kunst, milles arusaamine sünnib koos, loovalt. Meie suhted ei pea olema head maailma silmis, või filmide, laulutekstide, ühiskonna jne eeskujul, vaid head üksteise jaoks. Valemite järgi tegutsemine on turvaline, aga selline rollimäng ei pruugi tulemuseks anda õnnestunud suhet.
Kramerite abielu sellepärast kokku kukubki. Naine paneb mehe ühepoolselt fakti ette, et ta läheb ära, ja mees on tohutult üllatunud – see ju viitab rollijoonistel ja valemitel põhinenud vääritimõistmisele. Aset leiab avastus, et universaalne valem selle konkreetse inimesega ei toimi, ehkki ühiskond on mehele algusest peale öelnud, et nimelt nii asjad käivad. Edukamas, tänapäevasemas suhtes oleks jõutud neil teemadel rääkimiseni, teineteise vajaduste täitmiseni rollijoonise täitmise asemel.
Ajal, kui see materjal kirjutati, oli rollijoonistega muidugi kergem suhestuda, sest valemid olidki ühisemad. Samas on mingid jagatud kujutelmad sellest, „kuidas elu käib“, olemas ka praegu. Pealegi on soov valemitest tuleneva turvatunde järele, kinnitus, et me teeme asju „õigesti“, hästi üldinimlik.
Seega ei ole materjal sinu lavastuse puhul niivõrd muutunud, kuivõrd arenenud? Universaalsus, üldinimlikkus, millest äsja rääkisid – teema on siiski ajatu ja igavene?
Kui see film kunagi tehti, siis oli see toonase Ameerika tavareaalsusele toetuv, aga revolutsiooniline selle poolest, et mees jäi lapsega ja pidi üksi toime tulema. Tänapäeval ei ole see, et mees üksinda last kasvatab, enam jahmatav – huviga jälgitav aga küll.
Olen proovinud loo lavale seada viisil, mis ei kordaks filmi, sest see on toodud tänapäeva – tinglikku, mitte täpselt määratletud aega ja kohta. Teisalt saavad need, kes pole filmi näinud, vaadata seda lihtsalt nüüdisaja kontekstis.
Lavastuses on pojast saanud tütar?
See ei olnud sihilik katse moodne olla. Materjali lugedes taipasin, et oluline ei ole mitte lapse sugu, vaid see, mida laps teeb ja tunneb vanemate lahutuse käigus. Korraldasime lapsnäitleja leidmiseks casting’u, kuhu tüdrukuid tuli rohkem, ja juhtuski nii, et ehkki toredaid kandidaate oli palju, jäid sõelale just kaks imevahvat tüdrukut, Mia-Martha Karon ja Vanessa Vaimets, kes vaheldumisi hakkavad seitsme-kaheksa aastase Nora Krameri osa laval täitma.
Olgu öeldud, et kuna mõlemad lapsnäitlejad on väga võimekad, siis süstib see lahedat energiat kogu truppi. Ja ma olen äärmiselt tänulik, sest trupi ühised pingutused on viinud sinna, kus need lapsed suure innuga tahavad proovis olla. Proovi lõpus küsivad nad kahekesi kooris, et äkki teeme kolm tundi veel, samas kui ümberringi on profid surmväsinud! (Naerab.) Hiljuti ütles üks lastest proovis Märten Matsule: „Mis mõttes te väsinud olete, te ju lihtsalt istute ja mõtlete kogu aeg!“ (Naerab laginal.) On ülimalt inspireeriv, kui siirad, kui lahtised, kui armsad nad on, ja usun, et see hakkab lavalt kindlasti välja paistma.
Minu esialgne mure, kas loo teemaasetus on neile arusaadav, on samuti pühitud. Oleme nendega materjali arutanud, mitte ei andnud neile lihtsalt ülesandeid kätte. Kuidas rääkida lahutusest lapsega – sellega olen ma nüüd riivamisi kokku puutunud, sest mul tuli meie lapsnäitlejatega rääkida Kramerite lahutusest! (Naerab.) Õnneks jätab materjal lähenemise rahulikuks, nii et vanemate lahutuse sees elava Nora mängimine pole neile ränk. Ja seda, kuidas kaasnäitlejad mängivad tõsiseid stseene, jälgivad nad põnevusega, suu ammuli. Meid on õnnistatud kahe lapsega, kes on lakkamatult kaasas, mõttega asja juures ja kes ei väsi sellest mõtlemisest. Tänu neile on meilgi võimalus üle mõelda teatritegemise põhiküsimusi, mida „paadunud professionaalid“ pahatihti unustavad endale uuesti esitada.
