Krimilugu lastele

„Villased detektiivid“ on küllaltki aeglases tempos kulgev korralik krimipõnevik nooremale põlvkonnale, pigem juba selles vanuses lastele, kes on kooliküpsed. Nooremate jaoks on vast kohati liiga sünge ja ka aeglane.

Margit Adorf

Mina käisin seekord filmi vaatamas tavaseansil ja seal oli üks lasteaiaealine laps, kes hakkas nutma ning lahkus koos isaga poole seansi pealt. Filmile on andnud hääle eesti näitlejad ja selline dubleerimine võibki olla eksitav, et see sobib ka pisematele mudilastele, aga tegelikult on seal ikkagi mitu surma ja öiseid stseene, mis võivad väiksematele traumeerivalt mõjuda.

Mul endal oli kinos kaasas 12-aastane tütar, kes pärast kinoskäiku hindas filmi üldiselt heaks, aga samal ajal ka masendavaks. Kinoskäiguga jäi ta väga rahule, oli huvitav. Kui mina kurtsin, et mul oli natuke igav vahepeal, siis temale nii ei tundunud, igav küll mitte, aga lihtsalt liiga kurb oli olnud vahepeal.

Peaosaline, lambakasvataja George Hardy (Hugh Jackman) saab üsna filmi alguses surma. Seda küll otseselt ekraanil ei näidata, samas ei jäeta ka mingit kahtlust, et mees on surnud ja veel enam – mõrvatud ning kui täpne olla, siis mürgitatud, ja kui veel eriti detailne olla, siis jugapuu marjadega.

George on olnud taimetoitlane ja lambaid kasvatas ta villa saamiseks. Ta suhtus oma lammastesse väga hästi, lugedes neile õhtuti unejutuks kriminaalromaane, mis lammastele väga meeldis. George oli üldiselt normaalne mees ja ei arvanud, et lambad sellest tegelikult aru saaksid, lihtsalt tal oli niisugune traditsioon ja lammastele näis see meeldivat.

Lammaste seas leidub nutikamaid ja nürimaid tüüpe. Peamine lammas Lily on see, kes alati enne romaani lõppu aru saab, kes on tegelik mõrvar. Kui nüüd tema enda peremehega kehvasti läheb, siis on tema ka üks neist, kes asja uurima hakkab. Sellel teel tuleb tal end korduvalt ületada, näiteks meeles pidada, mis tegelikult juhtus, või minna kaugemale kui oma kodukarjamaa ja ületada tõrge selle ees, et talveuttedega ei suhelda.

Nagu ma ütlesin, siis täiskasvanu jaoks on film kohati natuke veniv, mu jaoks oli keskpaik hea tempoga ja kaasahaarav, kuid algus veidi aeglane ja lõpp tsipa imal. Aga lapskriitik kiitis linaloo tervikuna heaks ja selle järgi antud filmi puhul joonduda tulebki.

Kui teil on peres lapsi vanuses 7–14, siis ma arvan, et sellele vanusegrupile sobib film väga hästi. Meie enda kinoseansil oli ka vanemas eas teismelisi, kes vaatasid päris hea huviga ja peale päris noore lapse ei lahkunud keegi poole pealt.

Näitlejate osas – Hugh Jackmanit sellises rollis näha on ehk mõnevõrra ootamatu, sest ta on teinud väga palju märulirolle, kehastanud superkangelasi ja rohkem karme kutte. Siin on ta ühtäkki nunnus lastefilmis üleni pehme ja üdini positiivne tegelane. Kahju ainult, et see roll nii napiks jääb, sest hoolimata sellest, et ta on üks filmi võtmeisikuid, on tal siiski pisem roll kui teistel tegelastel.

Esiplaanil on muidugi lambad, arvutigraafikaga loodud, üsna loomutruud, kuid paraku minu jaoks on lammas siiski suhteliselt tuim loom, st ta ei paindu väga, tema näomiimika on piiratud – animafilmi jaoks mitte just kõige parem valik. Loomade osas võinuks olla huvitavam animeerimise materjal kass või koer, naljakam kas emu või laama, näiteks kalkun või isegi kits, kui põrklevaid minikitsesid sekka panna, aga no lammas… Lammas on lammas. Pealtnäha selline tuim. Ja animameistrid ei ole siin filmis lambaid ka kuidagi eriliselt väänanud, nende ainus inimlik joon on see, et nad omavahel räägivad, kuid miimika või liikuvuse osas on nad ikka endiselt tavalised lambad, mitte mingid lammas Shauni tüüpi akrobaat-klounid.

Film põhineb 2005. aastal ilmunud Leonie Swanni romaanil, mis eesti keeles ilmunud ei ole. Swann on hariduselt tegelikult hoopis filosoof ja psühholoog ning see annab tema loodud tekstis tunda. Loosse on põimitud sügavamaid allhoovusi kui vaid see, et kuskil väikelinnas lambad peremehe mõrva lahendavad. Siin on juttu ühtekuuluvusest, hoolimisest, sellest, et tugevam ei tohi teha liiga nõrgemale ja samuti sellest, et meeles tasub pidada ka valusaid mälestusi, mille puhul esimene instinkt oleks see lihtsalt unustada. Film väärib vaatamist ja annab ainest hilisemaks aruteluks. Tegemist on mõnusa perefilmiga, kui krimi teie pere jaoks sobib. Siin on sellist väikelinna mõrva detektiiviromaani vaibi küll.