Depressiivne romantika noortele
Depressiivne romantika noortele
Kinodesse on jõudnud uus noortefilm „Morten“, mis valminud populaarse kirjaniku Reeli Reinausi romaani põhjal.
Margit Adorf
Arvata võib, et ka ilma erilise reklaamita tõuseb see film vaadatavuselt kodumaiste filmide tabelis kõrgele kohale, sest Reinausi romaan on koolides soovitatava kirjanduse nimekirjas, lisaks saab õpilasi Kultuuriranitsa programmi kaudu filmi tasuta vaatama viia, mu enda lapsel on juba esimesel koolinädalal üks päev selle filmi vaatamiseks pühendatud.
Kui soovite kodus oma teismelise lapsega nendel teemadel arutada, siis soovitan vaatama minna, film halb ei ole, samas nii hea ka mitte, et ma sellele palavikuliselt aplodeeriksin. Film on oma fluidumiga, kuid minu jaoks jäi see siiski noortefilmina üksluiseks ja liiga lamedaks.
Vastamata küsimused
Peategelasteks on gümnasist Morten (Tõnu Kannimäe), rabatüdruk Emilie (Emili Rohumaa), Morteni klassiõde Miia (Helena Maria Reisner). Olulisemateks kõrvaltegelasteks Andreas (Mairo Libba) ja Henri (Konrad Kose) ning onu Urmas (Andres Mähar), kellega koos Morten oma vanavanemate maakodus elab. Morteni ema töötab Soomes ja käib pojal vaid mõnikord nädalavahetuseti külas. Miks ta Morteniga koos Soome kolinud ei ole, seda ei käsitleta, kuigi oleks ju loogiline, et ema võtab oma alaealise lapse kaasa. Morteni hinges on sellest suur okas, ta tunneb end hüljatuna, onu on joodik, vanavanemad surnud, elu kodus on vaene.
Seda kummalisem on, et Morteni parim sõber Andreas on väga rikkast perest pärit ja noored pidutsevad rohke alkoholiga tema villas, lisaks käivad Tallinna lahel jahiga purjetamas. Harilikult pururikkad ja paduvaesed sõbralikult omavahel läbi ei saa. Filmis vihjatakse tugevalt sellele, et Andreas on gei, otsesõnu sellele kinnitust ei anta, piirdtakse vaid vihjetega, pealegi on Andreasel pruut, kellega ka musitatakse, kuid samas jääb ikkagi mulje, et poiss on rohkem huvitatud hoopis Mortenist.
Kõik laheneb
Morten aga kulgeb oma sügavalt depressiivses meeleseisundis ja on juba suitsidaalne. Kui klassivend Henri hakkab ähvardama, et näitab kõigile seda, missugune parm on tema onu (tal on foto), on Morteni esimene reaktsioon end rabalaukasse ära uputada. Seal aga kohtab ta Emiliet, kes on poisile rasketel hetkedel toeks.
Morten siiski lõhub Henri mahitusel direktori autoklaasi, varastab ja teeb lõpuks ka magavast Miiast foto, mida ei peaks. Kõik lõppeb siiski hästi, Morten palub vabandust, Emilie rändab edasi, noored leiavad armastuse ja ema näib pojaga taas kontakti saavutavat. Isegi onu Urmas on rohkem kaine ja asub maamajas vanu asju parandama.
Häirivad nüansid
Mis mind häiris: kohati on noorte dialoogid ja käitumine nii tuimad nagu nad oleksid mõne tugeva uinuti mõju all. Istuvad kahekesi ja räägivad, ja no nii morbiidne on see, et ei tundu kuidagi realistlik. Häiris, et Emilie on liiga vähe arusaadavalt vaim teispoolsusest. Okei, raamatus on samuti nii, et Morten alguses ei saa aru, et ta kohtub kummitusega, kuid filmis oleks võinud siiski visuaalselt esile tuua, et tegemist on ebamaise olendiga. Kuna raamat on ilmunud juba mitu aastat tagasi ja paljud on seda jõudnud lugeda, siis pole eriliselt vaja stsenaariumi süžeekäiku varjata.
Mind häiris ka see, et paha tegelane Henri oli liiga vähe välja joonistatud. Ta püüdis pidevalt Mortenit kiusata, kuid samas jäi tema enda taust väheseks, võis küll aimata, et ka tal endal on probleeme, kuid kedagi ei huvitanud. Filmi seisukohast olnuks hea, kui ka sellele tegelaskujule oleks saanud rohkem kaasa elada ja ka tema oleks saanud väärilisema lõpplahenduse. Sama häiris Andrease tegelaskuju puhul. Lisaks jäi liiga pinnapealseks onu Urmase ja tema õe, Morteni ema Ulvi omavaheline suhe. Vend hoolitses õe lapse eest, kuid kas õde ja vend said hästi läbi? Kuidas nad lastena läbi said? Praegu jäi nende elukorraldus väga segaseks.
Film on aeglane, kohati väga aeglane, samas jääb lõpuks selline mulje, et sai poolteist tundi vaadatud küll, aga see kõik oli vaid pinnavirvendus. Filmi režissööriks on Ivan Pavljutškov, kes on lõpetanud meie filmikooli režii erialal ja tema jaoks on tegemist esimese täispika mängufilmiga. Debüüdi kohta tugev töö ja tema nime tasub meelde jätta, ilmselt on temalt edaspidigi oodata häid filme, vähemalt praeguse pealt hinnates lootust on, kuna rabastseenid olid siiski lummavad ja oma tugev poeesia on filmis olemas.
Noored näitlejad olid samuti tublid, eriti kiidan tüdrukuid ja Henri ning Andrease osatäitjaid. Morten jäi minu jaoks nõrgemaks, kuid seda ilmselt stsenaariumi tõttu – tema tegelaskuju oli läbivalt liiga morn, filmi seisukohalt oleks tal võinud seal olla ka helgemaid hetki. Küll aga kiidan teda stseeni eest, kus ta mängis purjus olekut – see oli väga realistlik.
Kokkuvõttes on tegemist südamliku filmiga, kus noorus tervenisti ei ole hukas ja jätab vaatajasse siiski lootusrikka üldmulje. Käsitletakse keerulisi teemasid: surm, koolikius, homoseksuaalsus, vaesus, üksilduse tunne. On, mille üle pärast filmi mõtteid vahetada. Kinosügis on alanud hästi.
