1965: Kiievi kinos protesteeriti nõukogude võimu vastu
Täna 61 aastat tagasi, 4. septembril 1965. aastal demonstreeriti Kiievi kinos „Ukraina“ uhiuut Ukraina mängufilmi „Unustatud esivanemate varjud“, kuid see esilinastus ei möödunud nii rahumeelselt, nagu valitsus oli lootnud.
Allan Espenberg
Armeenia päritolu Ukraina režissööri Sergei Paradžanovi filmis „Unustatud esivanemate varjud“ räägitakse kahest vaenujalal olevast suguvõsast, kuid vihaõhustikus tärkab perede noorliikmete Ivani ja Maritška vahel suur armastus. Ivan hakkab iseseisva elu jaoks raha teenima, aga Maritška upub õnnetul kombel. Ivan püüab oma armastatut unustada, ent ei suuda. Filmi peetakse Ukraina üheks tähtsamaks filmiks ja seda on nimetatud ka „Ukraina Romeo ja Julia filmiks“.
Filmi esilinastus kavandati 1965. aasta septembriks. Sel ajal kartis Ukraina intelligents peatselt algavat katastroofi. Mõisteti, et Hruštšovi sulaaeg lõppes Leonid Brežnevi tõusmisega parteijuhiks. Räägiti 1937. aasta repressioonide kordumisest, kuigi loodeti, et need on leebemad. Ja justkui nende kõige hullemate hirmude kinnituseks viis KGB vahetult enne esilinastust Kiievis läbi hulga poliitilisi vahistamisi.
Dissidentide plaan
Lõpuks leidiski Ukraina NSV pealinnas aset suurejooneline sündmus: Paradžanovi filmi esilinastus. Kinopileteid levitati parteikomiteede, ametiühingute ja teiste organisatsioonide kaudu. Tavaline inimene esilinastuspiletit ei saanud, kuid dissidentidele polnud kinno pääsemine probleemiks.
Kiievi kino „Ukraina“ direktoriks oli kirjaniku Irõna Žõlenko ema ja kinost oli saanud Ukraina-meelsete loominguliste noorte mitteametlik kogunemiskoht. Dissidentide plaan oli lihtne: minna kõnepulti ja teatada, et nende sõbrad on arreteeritud. Kui arutati, kes peaks selle avalduse ette lugema, pakkus end vabatahtlikult välja kriitik Ivan Dzjuba.
Ukraina rahvusliikumine oli tol ajal mitmekesine: lisaks leebemale Ivan Dzjubale kuulusid sinna ka radikaalsem Vjatšeslav Tšornovil, kes seadis eesmärgiks riikliku iseseisvuse saavutamise, ja kõige võimukriitilisem Vassõl Stuss. Dissidendid otsustasid Stussi kinno mitte kutsuda, kuna muretseti tema turvalisuse pärast.
„Ja ometi, kui ma umbes kell pool viis kinno sisenesin ja kümnendas reas oma kohale istusin, leidsin end istumas Vassõl Stussi kõrval,“ jutustas Mõhhailina Kotšubõnska. „Õhkkond oli pingeline, kino tundus olevat piiramisrõngas. Isegi saalis oli palju neid, keda me hiljem hakkasime nimetama „erariietes kunstiteadlasteks“.“
Tõelised kunstiteadlased, sealhulgas lavastaja Sergei Paradžanov, istusid laval. Äkitselt tõusis rahva hulgast püsti Ivan Dzjuba, hoides käes lillekimpu. Kirjanike Liidu liikme keelamine oli ebamugav, seega kõndis ta takistamatult lavale. Pärast filmitegijate tänamist võttis Dzjuba välja paberitüki ja ütles: „Meil on suur pidu, aga ka suur kurbus. Ukrainas on alanud loominguliste noorte vahistamised.“ Seejärel luges ta üles 24 arreteeritud inimese nimed ja tõmbas paralleele 1937. aasta arreteerimistega. Ta ütles, et Ukraina intelligentsi koorekihti hävitatakse.
„Tõuske püsti!“
Seejärel astus lavale Vjatšeslav Tšornovil, öeldes kogu saalile ajaloolise lause: „Kes on repressioonide vastu, tõuske püsti!“ Teise versiooni kohaselt olevat lause „Kes on türannia vastu, tõuske püsti!“ hüüdnud Vassõl Stuss.
Ja siis juhtus ime. Saalis viibinud publik, „moraalselt kindlad” ja „poliitiliselt arukad” inimesed, kes olid saanud piletid erisoodustusena parteikomiteest, hakkasid ootamatult püsti tõusma. Rohkem kui pool publikust tõusis püsti. „Üks Stussi kõrval istuv inimene kõhkles. Siis lähenes talle luuletaja, sikutas teda jakist ja käratas: „Tõuse püsti, sa värdjas!”” jutustas Vjatšeslav Tšornovili poeg Tarass. „Selgus, et ta oli kommunistliku partei keskastme ametnik. Ta tõusis püsti ja jäi seisma kõne lõpuni.“
Dzjuba kõne lõpu summutas tuletõrjesireen, millega püüti protestijaid summutada. Seejärel algas film. Pärast filmi ei läinud aga protestijad koju. Nad kartsid, et vahistamised algavad samal õhtul, ja nad ei tahtnud, et julgeolekujõud neid vooditest välja tiriksid.
„Nii jalutasid mu isa, Ivan Dzjuba, Mõhhailina Kotšubõnska ja veel mõned inimesed mitu tundi kino vastas asuvas väikeses pargis, istudes purskkaevu ümber pinkidel,“ jutustas Tarass Tšornovil. „Aga kedagi ei arreteeritud: sellised otsused tulid tol ajal Moskvast ja need tulid aeglaselt. KGB oli täielikus segaduses. Ja järgmisel päeval läksid kõik „mässujuhid“ Paradžanovi juurde, et vabandada nurjunud esilinastuse pärast. Režissöör tervitas neid laia naeratuse ja pudeli armeenia konjakiga: ta poleks osanud paremast „reklaamist“ isegi unistada!“
Mäss süsteemi vastu
Tegelikult kohutas juhtunu Kiievi parteijuhte nii, et nad kartsid sellest Moskvasse teatada ja venitasid. Moskvas saadi Kiievi esilinastusel toimunust teada hiljem ja sanktsioonidega ei viivitatud. Kui Dzjuba arreteeriti, teatas toonane KGB juht Vitali Fedortšuk isiklikult Kremlisse, et oli temaga mitu tundi vestelnud ja saavutanud teatavaid edusamme. Kirjaniku järel arreteeriti nõukogudevastases tegevuses süüdistatutena ka Vjatšeslav Tšornovil ja Vassõl Stuss. Ja kõik, kes julgesid tol õhtul kinos püsti tõusta, kannatasid ühel või teisel viisil.
47aastane Stuss suri Permi oblasti koonduslaagri vangikongis vaid paar päeva enne vabanemist. Arvatakse, et tapjaks oli kurjategija, kes oli spetsiaalselt tema juurde kongi pandud. Ja sümboolne on see, et Stuss hukkus täpselt 20 aastat pärast Paradžanovi filmi esilinastust – 4. septembril 1985. Kommunistlik partei ei andestanud talle toda mässu kunagi.
4. septembril 1965. aastal kinos olnud inimesed on meenutanud juhtunut judinaga: väike ja rõhutud Ukraina intelligents otsustas korraldada süsteemi vastu tõelise mässu. Esmapilgul ei saavutanud protestijad midagi. Uudis Kiievi protestidest avalikkuseni ei jõudnud, kuid KGB ja Ukraina Kommunistlik Partei olid tõsiselt mures.
Teisest küljest osutus protest tähelepanuväärseks. Selgus, et Ukrainas pole kõik kontrolli all, nagu nõukogude ametnikud ja KGB olid juba üle kümne aasta raporteerinud Kremlisse. See oli esimene demokraatia ja iseseisvuse marss sõjajärgses NSV Liidus – nii hindasid osalejad ise kinos toimunud mässu.
