1986: Ooperifantoom hakkas inimesi hullutama
Täna 40 aastat tagasi, 9. oktoobril 1986. aastal esietendus Londonis helilooja Andrew Lloyd Webberi muusikal „Ooperifantoom“, millest sai helilooja üks kuulsamaid ja menukamaid teoseid.
Allan Espenberg
1980. aastatel ei vajanud Andrew Lloyd Webberi nimi enam mingisugust reklaami. Tal olid juba olemas särav rokkooper „Jeesus Kristus Superstaar“, muusikalid „Evita“ ja „Kassid“. Näis, et rohkemat on võimatu saavutada. Kuid helilooja tahtis teha võimsaimat läbimurret muusikaliteatri ajaloos. Tema uue teose pealkirjaks sai „Ooperifantoom“.
Kuigi tänapäeval seostub „Ooperifantoom“ eelkõige Andrew Lloyd Webberiga, oli see tuntud ka varem. 1910. aastal ilmus prantsuse kirjaniku Gaston Leroux’ samanimeline romaan, mida eesti keelde on tõlgitud ka kui „Ooperikummitus“. Selle teose järgi on vändatud kümmekond filmi, esimene neist Saksamaal juba 1916. aastal.
Muusikali sünd
Briti teatrimees Ken Hill otsustas „Ooperifantoomi“ põhjal teha lavastuse, mis koosneks klassikaliste heliloojate (Verdi, Gounod, Offenbach, Mozart, Donizetti jt) muusikast. See esietendus Lancasteris 1976. aastal. Kaheksa aastat hiljem soovis Hill oma etendust uuendada ning ta nägi lavastuse peaosas Sarah Brightmani, kellest oli samal aastal saanud Andrew Lloyd Webberi abikaasa. Koheselt purjetas Hilli juurde Webber pakkumisega saada kaasprodutsendiks ja täiendada etendust oma muusikaga. Üsna pea sai Hillile selgeks, et Webber üritab ohjad enda kätte võtta, samal ajal kui Webber mõistis, et ta tegelikult ei vajagi Hilli.
Andrew Lloyd Webber jagas oma ideid „Ooperifantoomi“ tegemiseks produtsent Cameron Mackintoshiga, kes oli varem produtseerinud ka „Kasse“. Mackintosh meenutas, et ta oli parasjagu vannis, kui Webber helistas, ja et kui helilooja oleks talle pakkunud isegi „tõhusat prussakatõrjevahendit“, oleks ta ikkagi „jah“ öelnud. Alguses tahtsid Webber ja Mackintosh jääda algse idee juurde ning rajada muusikal erinevatele klassikalistele ooperiaariatele, lisades sinna veidi ka oma materjali.
Aasta lõpus kohtusid nad aga režissöör Jim Sharmaniga, kes oli kunagi Londonis lavastanud etenduse „Jeesus Kristus Superstaar“. Webber kutsus Sharmani lavastama „Ooperifantoomi“ ja Sharman omakorda soovitas heliloojal mitte kelleltki teiselt laenata materjali, vaid pigem raamatut uuesti lugeda ning ise süžee ja muusika koostada. Webberil oli Leroux’ raamatu leidmisega raskusi ja kui ta kogemata avastas selle New Yorgi antikvariaadist, pidas ta seda kingituseks jumalalt.
Gaston Leroux’d inspireeris romaani kirjutama külastus Pariisi ooperimaja alumistele korrustele, kus valitses hämar keldrite ja koridoride labürint ning põrandarestide vahelt paistis tume maa-alune järv. Just ooperimaja maa-alusele korrusele paigutas kirjanik elama oma kangelase, geniaalse muusiku ja särava arhitekti Eriku. Deformeerunud näoga sündinud Erik esines lapsepõlvest saati friigietendustel, oli Pärsia šahhi õukonnas narr ja osales Pariisi ooperimaja ehitamisel. Raamat kajastas ka tõsielulist juhtumit 1896. aastast, kui üks lühtri vastukaaludest kukkus teatrisaali.
Raamatu põhjal püüdis Webber muuta selle pooldetektiivse süžee kõrgromantiliseks looks, kus armastus ja kunst on lahutamatud. 1985. aastal kirjutas Webber Austraalias süžee ja muusikali esimese versiooni.
Esietendus lõppes ovatsiooniga
Kui naispeaosaliseks kinnitati Sarah Brightman, siis Fantoomi osatäitjat ei suudetud leida. Pärast mitme kandidaadi eemalelükkamist jäädi peatuma poplauljal Steve Harleyl, kes osales isegi imelises videos, kus kõlas ooperi kuulsaim aaria, kui Brightmani tegelaskuju läheb läbi peegli ja ujub üle maa-aluse järve Fantoomi juurde. Video avalikustati 1986. aasta alguses ja see oli omamoodi reklaam peatsele muusikalile.
Võib ette kujutada Steve Harley üllatust, kui talle mõni aeg hiljem maksti 20 000 naela hüvitist ja öeldi „Hüvasti!“. Selgus, et helilooja oli Harley selja taga otsinud sobivamaid lauljaid. Ja ühel päeval oli ta kuulnud väga emotsionaalset ja ebamaist häält, just sellist, nagu Fantoomil peakski olema. Selle hääle omanik oli näitleja Michael Crawford. Uudis, et Crawford laulab Fantoomi, võeti vastu irooniaga, kuna ta oli tuntud peamiselt koomikuna. Ka tema lauluandes kaheldi. Nendest arvamustest teadlikuna, pühendas Michael kogu oma energia tõestamaks, et ta suudab mängida kõiki rolle.
Ettevalmistused esietenduseks toimusid pingelises ja närvilises õhkkonnas. Muusikud kartsid lühtrit, mis liiga kiiresti alla laskus ja neid peaaegu puudutas. Ajakirjanduses mõnitati jätkuvalt Sarah Brightmani. Tema ja Webberi vahel algasid avalikud tülid. Helilooja ise oleks peaaegu kogu partituuri minema visanud, arvates, et see on täielik jama.
Kuid Fantoomi rolli valitud Michael Crawford näitas üles uskumatut distsipliini ja töövõimet. Ta saabus kohale varem kui kõik teised, et oma häält soojendada, ja mõnikord isegi ööbis teatris. Samuti arendas ta välja ainulaadse, ekspressiivse käeliigutuse (see oli maski taha peidetud tegelase puhul hädavajalik), kandis erinevat värvi läätsesid, mis halvendasid tema nägemist ja tingisid vajaduse teda talutada lavale ning kandis kitsaid kõrgeid saapaid, et Fantoom kõnniks pingestatult.
Muusikali ametlikuks esietenduspäevaks 9. oktoobril 1986 olid kired kõrgele puhutud, kuna teatris Her Majesty’s Theatre pidi viibima ka kuninglik perekond, sealhulgas printsess Diana. Sarah Brightmani dublant Claire Moore rääkis hiljem avameelselt, et oleks maksnud raha, et näha Sarah’t sel päeval trepist alla kukkumas.
Kuid esietendus kulges üllatavalt sujuvalt. Tõsi, näitlejad seisid pärast etendust kulisside taga 20 sekundit, kuulates täielikku vaikust saalist. Aga siis tervitati neid 20-minutilise ovatsiooniga. Kui nad kummardama tulid, avastasid nad pikaleveninud vaikuse põhjuse: paljud saalis nutsid taskurätikutesse.
Kuigi ajakirjanduse suhtumine Sarah Brightmani muutus veidi soojemaks, sai Michael Crawfordist tõeline staar. Kõik märkisid tema kehastatud keerukat ja emotsionaalselt rikkalikku koletist ning mõned isegi hüüdsid: „Kes oleks võinud arvata, et tal on hääl! Ja milline hääl!“ Kuigi „Ooperifantoom“ oli võidukas, hakkas Webberi ja tema „muusikaingli“ Sarah Brightmani suhe hääbuma. Nende abielu lahutati 1990. aastal.
