Ainult paadunud romantikutele

Vivien (Bella Thorne) ja Roy (Benjamin Mascolo) on tutvunud USAs õpingute ajal ja sõidavad Itaaliasse, kus hargneb lahti Roy elu kibe saladus. Foto: pressimaterjalid

Mul on raske hinnata seda, kellele võiks meeldida sel nädalal kinodesse jõudev romantiline draama „Armastuse mäng“. Ainsana julgeks panustada õrnahingelistele teismelistele, kellele meeldis filmisaaga esimene osa, eelmisel aastal linastunud „Time Is Up“. Mööndustega võiks pakkuda, et linateos sobib ka paadunud romantikutele, kes armastavad Itaaliat ja kauneid kuldseid kaadreid.

Ütlen kohe alguses pikema keerutamiseta ära, et mulle kõnealune film ei meeldinud. See on veniv, igav, imal ja tüütu. Filmi esimese 20 minuti jooksul ei juhtu üldse mitte midagi. Mööndustega järgneva 20 minuti jooksul midagi nagu korraks toimub. Ning lõpuosas jätkub sama veniv soigumine nagu alguses. Kui soovite vaadata tempokat filmi, millel sisu ei ole kohe alguses etteaimatav, siis see linalugu ei ole kindlasti teile.

Kui te ei ole saaga eelmist filmi näinud, ei sega see absoluutselt praegusest linateosest arusaamist. Filmi peaosalistena tuuakse meie ette noorpaar, kes on nähtavasti umbes aasta jagu suhtes olnud. Vivien (Bella Thorne) ja Roy (Benjamin Mascolo) tutvusid USAs õpingute ajal ja sõidavad nüüd Itaaliasse, kust mees pärit on. Roy esmane eesmärk on maha müüa vana talumaja, et rahastada oma õpingute jätkamist. Muuseas, siinkohal on paslik mainida, et Bella ja Benjamin on paar ka päris elus.

Niisiis, noored sõidavad Itaaliasse (film on peamiselt siiski inglise keeles, itaalia keelt kuuleb ka, aga vähe). Näeme palju poeetilisi kaadreid, kuldsed viinamarjapõllud, lehvivad kardinad, romantikat nõrkemiseni. Kõik on super ilus, inimesed hästi sõbralikud. Ja kui pere istub lauda sööma, siis teevad nad seda itaaliakeelse ooperiaaria saatel. Täiuslik kitš.

Neiu Vivien suuremaltjaolt igavleb seal maakohas. Vahepeal leiavad aset intiimsed hetked, kuid need kaadrid on vormistatud siiski hästi siivsalt ja romantiliselt, mitte midagi sellist, mida lapski vaadata ei võiks, ekraanil ei toimu. Noored neiud võivad küll vaadates õhata, et küll on ilus!

Edasi saabub sinna noor näitsik Anna (Alma Noce). Tasapisi hakkab selguma, et tegemist on Roy lapsepõlvesõbraga, kuigi mees teeb esialgu näo, et ta ei tunne neidu üldse. Kuidas lugu lõppeb, kellele õnnelikult ja kellele mitte, seda ma ette ära ei ütle. Kuigi sellel filmil võib olla vähe publikut, arvan siiski, et ega need vähesed ei soovi kõike ette teada. Nagu alguses mainitud, võiks film eelkõige sobida õrnas eas noortele neidudele, kellel on parasjagu romantiline õhkamise periood. Ja ka neile, kes soovivad argielust paariks tunniks pageda üdini õrna armuloo juurde.

Mis selles filmis on, mis võiks vaatajat köita? Sama, mis mõnd teist võib sellest eemale peletada. See on väga emotsionaalne ja poeetiline linateos, aeglane unelemine. Inimesed on ilusad, kostüümid kaunid, interjöörid romantilised, isegi kui tegemist on mahajäetud majaga. Palju pehmes valguses filmitud poolpaljast ihu, kaunid kehad, sulnis meeleolu. Kui toimub viinamarjade korjamine, siis seegi kulgeb nagu muinasjutufilmis – ilm on imeliselt kuldne ja soe, naeratavad itaallased korjavad malbelt viinamarju, keegi võtab kitarri välja ja laulab itaaliakeelset laulukest. Täielik idüll. Eelkõige on filmi ilus vaadata operaatoritöö tõttu, terve linalugu on nagu suur soe embus täis kuldset sära.

Mis mind filmi juures häiris – peamiselt mitte isegi loo lamedus, vaid halb näitlejatöö. Eriti tooksin esile meespeategelast – tema näos ei liikunud ükski lihas! No ei olnud mitte üheski stseenis veenev, vaatas kogu aeg sama näoga. Välimuselt kena mees, aga ei suuda endast mitte ühtegi pädevat emotsiooni välja pigistada. Meeskõrvalosaline Tony (Simone Coppo) oli veidigi loomulikum ja usutavama rolliesitusega.

Lisaks häirisid mind vaatajana peaosalise rohked tätoveeringud. No kui inimesele endale meeldib, jumal temaga, aga filmirolli oleksin mina valinud kellegi teise. Samas, see on juba isikliku maitse küsimus. Ja see kitšifilm ise oli ka nagu üleni kehva tätoveeringuga kaetud botoxi-mees küünlavalgel baldahhiinvoodis.

Pigem ma ei soovitaks selle filmi peale kinos aega raisata. Aga kui soovite aimu saada, mis laadis teosega tegu, siis Amazon Prime Video filmikeskkonnas on saaga esimene osa „Time Is Up“ leitav. Filmi esimene osa on kübeke parem kui selle järg, seal toimub tegevus tempokamalt.

Margit Adorf