Armastus teeb meist inimesed
Sel reedel jõuab kinodesse Taani arstidraama „Teine ohver“, mis võiks olla meeldivaks kultuurielamuseks neile, kes armastavad teatrit.
Margit Adorf
Nagu ma ikka olen rääkinud – on olemas üks liik selliseid filme, mis peaks kindlasti meeldima neile, kes muidu harva kinno satuvad ja eelistavad teatrit filmidele. Siin see nüüd on, üks niisugune linateos, aga see ei ole ülesfilmitud teatrietendus. Tegemist on psühholoogilise draamaga, mis võtab fookusesse haiglas töötava neuroloogi (ajuarst) ühe tööpäeva, mille jooksul sureb noor patsient.
Kui ma algselt filmi tutvustust lugesin, siis eeldasin vaatama asudes pealkirja pinnalt, et surma saab kaks patsienti. Et tegu on sellise rohkem nagu põhjamaise krimifilmiga, kus tegutseb pahatahtlik, või siis vastupidi, liiga heatahtlik, arst, kes sihilikult tegutseb selle nimel, et insuldi saanud patsiente teise ilma saata. Teate ju küll neid õõvastavaid lugusid, kus meditsiiniõde surmab imikuid või kuidas anestesioloog annab kogemata liiga suure koguse valuvaigistit. See aga ei ole hoopiski kuidagi kriminaalse looga film ja õigupoolest võiks selguse mõttes pealkiri olla mitte „Teine ohver“, vaid „Kaaskannataja“ või „Teisene ohver“. Sobiks ka „Patuoinas“ või „Tööstress“. Võimalik, et taani keeles on pealkiri kuidagi täpsem ja tõlkes on midagi kaduma läinud, igal juhul tundus veidi kohmakas valik.
Ilmselt juba taipate, et filmis ei ole kahte surnut. On üks patsient, kes sureb ja film vaatleb paralleelselt mitme erineva osapoole hingelisi kõhklusi ja sisemist piina. Tegemist on autorifilmiga, režissöör Zinnini Elkingtoni esimese täispika filmiga. Elkington on varem rohkem tuntud kui näitleja ja ta on teinud ka mitmeid lühifilme ning teleseriaali osasid. Täispika filmi debüüdi kohta on tegemist päris hea linateosega ja soovitan vaatama minna küll.
Peaosalist, neuroloog Alexit, mängib Özlem Saglanmak ja teeb selles suurepärase rolli. Ka teised näitlejad ei jää sugugi alla, nii et kui hindate head näitlejatööd, siis minge kindlasti vaatama. Filmi tegevustik toimub kinnistes ruumides, haiglas, ühtegi eksterjööri kasutatud ei ole. Linateos algab hommikul arstide riietusruumis, kus vaatajad saavad kiire ülevaate peategelastest, kolmikusse kuulub veel kirurg Esben (Olaf Johannessen) ja noor neuroloog Emilie (Mathilde Arcel F.), kes on selles haiglas töötanud napilt paar nädalat ja kes tunneb end veel uues ametis ebakindlalt. Saame teada, et mingi arst on ilmselt läbipõlemisega pikemat aega tööst eemal ja tema asemele ei ole kedagi võetud, seega töötavate arstide koormus on selle võrra suurem.
Kaameratöö tõstab esile olukorra närvilisust, õlalt võetud pilt on värisev ja filmi esimestes stseenides rõhutatakse ärevust ning pingelist olukorda ka tüüpilise plõnksiva keelpillimuusikaga, mis mulle isiklikult närvidele käis. Mõtlesin, et aaaah, järjekordne sügav art-house, vähemalt pole must-valge. Aga õnneks esialgne närvilisus pärast avastseene taandub ja vahepeal on suur hulk normaalset filmi, mille käigus ei ole üritatud kuidagi eriliselt suurt kunsti teha. On inimlikud stseenid, väga hästi on lõpu poole välja mängitud paanikahood. Dialoog on loomulik, ei ole üle paisutatud. Ühes võtmestseenis, kus pastor tuleb lohutama poja kaotanud vanemaid, ütleb ta kuldsed sõnad, et armastus ei lõppe kunagi, armastus on see, mis teeb meist inimesed. Ta ütleb seda lohutuseks emale, kes ei suuda leppida sellega, et tema poeg on surnud. Alles eile oli ta ju elus, ainult kurtis peavalu…
Põhilises fookuses ei ole siiski ema lein, vaid arsti süütunne. Alex on alguses üsna jõuline ja enesekindel, tema rabedus ja haprad emotsioonid tulevad esile tasapisi, kiht-kihi haaval. Selle peategelase areng ongi see, mille pärast tasub kinno minna. Väga hea rolliesitus.
Filmi lõpp vajub ära, kogu see muusikaline lõpplahendus ja vaimu nägemine on liiast. Võinuks lõppeda proosalisemalt, aga samas polnud ka nii kehv finaal, et terve filmi ära oleks rikkunud. Väga hea „jalad maas“ linalugu, nauditav sünergia tegelaste vahel ja piisavalt realistilikult edasi antud. Kui oled kunagigi mingit arsti mõttes või sõnadega kirunud, siis mine vaata seda filmi, ehk tunned teinekord arsti suhtes natuke rohkem mõistmist. Ma arvan, et see on ka niisugune film, mida on huvitav vaadata nendel, kes töötavad meditsiinisüsteemis.
