Eesti metsi vallutab söödav võõrliik – männi-kuldpoorik

Männi-kuldpoorik Nõva maastikukaitsealal. Foto: Marju Meidla / looduskalender.ee

Tänavune seeneaasta on kujunenud erakordselt heaks, kuigi suvisel põuaperioodil seda ei ennustatud. Seeneteadlane Leho Tedersoo, Tartu Ülikooli mükoriisauuringute professor rääkis „Vikerhommikus“ (31.08), et suve teise poole hea seeneaasta on tingitud sellest, et juulikuus hakkas vaikselt vihma sadama, mis hoiab metsa pinna piisavalt niiskena ega pole seda üle ujutanud.

Peamiselt Lääne-Eesti saartel ja Pärnumaal levib aga puravikuliste sugukonda kuuluv söögiseen männi-kuldpoorik, ladina keeles aureoboletus projectellus. Eestis on see suure viljakehaga seen võõrliik.

Leho Tedersoo selgitas, et tõenäoliselt toodi männi-kuldpoorik Euroopasse kõigepealt koos männiistikutega Ameerikast. Üks esimesi kohti oli Leedu, kust ta levis nende eksootiliste mändide pealt harilikule männile, mis kasvab ka Eestis. Algul levisid seened mööda Lääne-Eesti liivaseid männikuid, seejärel teise vööndisse, mis asub Põhja-Eestis ja Peipsi põhjakaldal. Mööda seda vööndit on seeneliik edukalt levinud kiirusega kuskil 100 kilomeetrit aastas, mida peetakse seeneteadlase sõnutsi sissetoodud invasiivsete liikide levimise ühikuks.

„Kui meil on tegu sissetoodud liigiga, mis võtab omaks siinse looduse ja hakkab levima, siis ta võib seda teha võrdlemisi kiiresti,“ tõdes Tedersoo. „Seened levivad väga efektiivselt eostega. Tänu sellele võibki männi-kuldpoorik keskmiselt levida saja kilomeetri kaugusele, mis võib tähendada ka seda, et ühel aastal võib ta juhuslikult levida 500 kilomeetrit eemale. Järgmistel aastatel kõigepealt kasvatab seal oma populatsiooni ja siis teeb järgmise pikema hüppe. Aga need liigid, mis tulevad siia seoses kliimamuutustega lõuna poolt, levivad üldiselt väga aeglaselt, sest kliima muutub neile järk-järgult sobivaks.“

Tedersoo selgitas ka, kuidas männi-kuldpoorik endale nime sai ja miks puraviku moodi seen ei võiks kanda näiteks nime kuldpuravik või männipuravik. „Seeneteadlaste hulgas on väike komisjon, kuhu kuulub kolm kuni viis liiget ja nemad otsustavad, milline nimi uuele tulijale panna,“ sõnas professor, lisades, et umbes pooled nimed tuletatakse ladina keelest ja ladinakeelsed omadussõnad tõlgitakse eesti keelde. Teine variant on see, et nimi pannakse oma äranägemise järgi, eriti siis, kui tuleb sisse mingi uus perekond, nagu antud juhul uus puravikuline ja sellele saab anda iseloomuliku nime, mida on ehk rohkem vaagitud kui ladinakeelset nime.

Tedersoo möönis, et nimepanemist pole lihtne selgitada ning ta pole ise nende protsesside juures olnud. „Kui mükoloogid on olnud aeglased ja pole veel uut nime välja hõiganud, võib tekkida ka rahva hulgas juba rahvakeelne nimi,“ lausus seeneteadlane.

Männi-kuldpooriku kui Eesti metsade seenemaailma uue külalise ja hea söögiseene kohta arvas Tedersoo, et me peame leppima selle liigiga kui paratamatusega. „Õnneks on see paratamatus antud juhul äärmiselt positiivne seenesõbrale. Kui meil oleks selle asemel tulnud sisse näiteks mingisugune väga mürgine puravik ja inimesed korjaksid teda hariliku kivipuraviku pähe, siis oleks see päris traagiline.“

Ülle Kask