Kadrinas saab uudistada kadestamisväärset näitust

Foto: Gethe Rohumägi

Kadrina rahvamajas on kuni aasta lõpuni üleval tasuta näitus, mis ei koosne pelgalt ilusatest piltidest, vaid on arvestatav väljapanek muusikute, bändide, diskoõhtute ja etenduste plakatitest, millele ihub hammast nii mõnigi tuntud kollektsionäär.

Tegemist ei ole niisama plakatitega, vaid seotud ikka nendega, kes on käinud Kadrinas esinemas. „Eranditult kõik on pärit Kadrina rahvamaja arhiivist, kuhu jäi neid veel ootele. Tegin valiku selle järgi, et erinevad ajastud ja kujundusstiilid oleks esindatud. Ülejäänud ootavad oma aega,“ rääkis Kadrina Kultuurikoja direktor Ahto-Lembit Lehtmets. Vanim müürileht näitusel on kusjuures kuuekümnendatest ja uusim Üllar Jörbergi oma, millel piletihind peal juba kroonides.

Plakat on kui kunstiteos

Idee teha rahvamaja ägedast varast näitus, tuli Lehtmetsa sõnul juba mitu aastat tagasi, aga siis tormas koroona peale. Nii need raamitud pildid juba mõnda aega oma hetke ootasid. Peamine väljapaneku eesmärk on näidata, kui olulisi artiste on Kadrinas käinud ja kui vägevaid pidusid peetud. „Vahel kipub ju ununema. Ja loomulikult pole väheolulisem ka esteetiline pool. 1970ndate ja 1980ndate plakatikunst oli üle prahi ja mis siis juhtus? Kust järsku kõik see koledus tuli. Ise maalitud plakatid on kah ägedad. Kui palju pandi aega ja hinge ühe plakati loomiseks. Puhas käsitöö,“ andis Lehtmets mõista, et igat plakatit tuleb silmitseda kui kunstiteost.

Kõige suuremaks pärliks peab Lehtmets Uno Loobi üsna haruldast plakatit. „Härra sündis samal kuul kui hakati ehitama Kadrina rahvamaja. Kuid autogrammidega on siin nii Kukerpilli vana koosseisu plakat kui Gunnar Grapsi oma. Neid autogramme ei võlu enam kuskilt välja. Aga eks iga plakat siin seinal on omamoodi oma ajastu pärl,“ ütles ta.

Näitus annab hea ülevaate möödunud aegadest, kui ka plakatikultuuri arengust läbi aegade ja läbi erinevate loomisvormide. Kultuurikoja direktor loodab, et tõstab seeläbi plakatikunsti ehk natuke taas au sisse. Oluline on ka, et need killukesed ajaloost säiliksid.

Millise plakatiga paneks Vaiko Eplik jooksu?

Väljapanekult leiab omajagu haruldusi. Lehtmets on suhelnud ka teiste kohalike plakatite kogujatega – muusik Vaiko Eplik, ajakirjanik ja stsenarist Gert Kiiler ja vinüülplaadipoe juhataja Ahto Külvet – ning nad on heas mõttes kadedad. Küsides muusik Vaiko Eplikult endalt, millisele plakatile on ta silma peale visanud, kõlab vastuseks, et Uno Loobi omale. „Pole veel näitusele jõudnud, aga kui saaks, pistaks ühe Uno Loobi plaguga sealt kiiresti jooksu,“ ütles Eplik, kelle kogus on peamiselt Eesti muusika ja filmiga seonduvad plakatid, lisaks veidi disaini.

„Sõjateemat põhimõtteliselt ei kogu. Palju on ka nõukogudeaegseid filmiplakateid. Kokku on mul ligi 1500 eksemplari,“ rääkis Eplik. Enim panevad tal silma särama mõned esimese vabariigi aegsed haruldused ja muidugi Eesti bändidega seonduv. Eplik hindab plakati juures kunstnikutööd. „Eri trükitehnikate rakendamist ja muidugi üldist kultuurilist tausta, mis on algselt reklaamitud üritusega kaasnenud. Mõned on ka lihtsalt nii ilusad, et peab kollektsiooni lisama,“ selgitas ta.

Lehtmets lisab, et plakatite tõelist väärtust näeb, kui artist ise kohtub oma kunagise reklaamiga. Nii said Kadrina rahvamajas taas kokku Artur Raidmets ja Modern Foxi kunagine kontsertplakat. Kukerpillid trehvasid lausa mitmete plakatitega, mida ei olnud isegi nende 50. juubeli näitusel Alexela kontserdimajas.

„Kuid peamine sõnum sellel näitusel kultuuritöötajatele on aga see, et jäta oma arhiivi vähemalt üks koopia toimunud sündmuste plakatitest. Vähegi suuremalt artistilt võta autogramm ja kindlasti lisa plakati tagaküljele aastaarv,“ annab Lehtmets nõu.

Kuulutaja