Koolilõpetajate kombed saavad lihvi kursusel

Raivo Riim õpetab igal aastal ka lipsu siduma – pildil harjutavad lipsusõlme Näpi kooli õpilased. Foto: Kaja Altermann

Kommete tundja Raivo Riim ja psühholoogiaõpetaja-suhtlemisteener Kaja Altermann on korraldanud juba 15 kevadel põhikoolilõpetajatele suhtlemis- ja etiketikoolitusi, et noored leiaksid enesekindluse ja oskaksid väärikalt aktusel ning pidulauas käituda.

Kogu lugu sai aga alguse veerand sajandit tagasi, kui Kaja Altermann lõpetas

suhtlemistreenerite väljaõppe ja kutsus Raivo Riimi kampa, et korraldada üle Lääne-Virumaa noortele mitmepäevaseid koolitusi koos videotagasisidega. Kui aga endise Sõmeru valla haridusspetsialist Ia Müür oli kokku pannud programmi põhikooli lõpetajatele, kutsus ta ühe osana neid treenima ka suhtlemise ja heade kommete alal.

Selle on läbinud kõik lõpetajad endise Sõmeru, praeguse Rakvere valla koolides: Sõmerul, Uhtnas, Lasilas, Näpil.

„See on enesekindluse tõstmise kursus, kus noored saavad end kõrvalt näha ja analüüsida. See lõpeb alati restoranilõuna ja aktuse peaprooviga,“ rääkis Raivo Riim. Restoranis on koos valla kõikide koolide lõpetajad ning Raivo Riim räägib lauakommetest, toostide põhimõtetest, arve tasumisest, viisakast suhtlemisest teenindajatega. Näiteks tänavu küsiti temalt restoranilõunal, kuidas süüa leiba. „Õige on murda tükike ja panna suhu, mitte hammustada tervest viilust. Kui on soov võid määrida, siis võtta tükike ja määrida sellele. Kui on soov võileiba teha, siis seda saab teha kodus, mitte restoranis. Või kui tõesti vaja, siis panna eraldi taldrikule ja süüa noa ja kahvliga, mitte hammustada nii, et hambajäljed leival näha,“ oli Raivo Riimil kohe etikett lahti selgitatud.

Koolituse käigus on varasematel aastatel ka erinevaid situatsioone noortega filmitud ja pärast analüüsitud. „Põhiteemadeks on alati olnud suhtlemisoskused: tervitamine, kätlemine, enese ja kaaslase tutvustamine, suhtlemine staatuselt kõrgema isikuga, selge mina-keel, esma- ja lõpumulje tähtsus kontakti etappides, kehakeele olulisus,“ loetles Kaja Altermann. Ta lisas, et alati tehakse ka koostöö- ja meeskonnaharjutusi, et noored kogeks koostöö olemust ühise eesmärgi nimel.

„See on väga oluline kursus ning noortele väga meeldib,“ kinnitas Uhtna põhikooli õpetaja Sirje Rebane, kes kõik need aastad on noortega kursuse kaasa teinud.

Õpetajad on palunud noortega juttu teha ka riietumisest nii lõpuaktusel kui teistel pidulikel puhkudel. Muuhulgas õpetab Raivo Riim selgeks lipsusõlme tegemise kunsti – harjutamiseks on ta varunud mitukümmend siidlipsu ning kui mõnel noormehel soovi on olnud, on saanud lipsu suisa endale.

„Raivo Riim näitas ajakirjadest pilte riietuste kohta, mida kus kanda sobib, tundub, et poisid said sealt ideid lõpuriietuse kohta,“ rääkisid tänavu Uhtna põhikooli lõpetavad Carmen Malmberg ja Maribel Darsch, kel endil oli selleks ajaks juba piduriie valitud.

Neiud pidasid oluliseks ka saadud nõuandeid kuidas lõpuaktusel käituda, millised on lauakombed. „See, millest sobib ja millest ei sobi viisakas vestluses rääkida. Näiteks tervisest ja rahast ei ole viisakas rääkida, sest kõigil ei ole võibolla raha ja tervisega hästi,“ rääkis Carmen Malmberg. „Abi oli lõpuaktuse jaoks: millal keegi ette läheb, kuidas allkiri kirjutada,“ lisas Maribel Darsch.

„Oleme lasknud noortel kirjutada ka kirju teemal: millisena tahan näha oma kaaslast lõpuaktusel? Sealt tuleb huvitavaid asju välja,“ rääkis Kaja Altermann. „Eesmärk on enesekindluse saamine. Oskus viisakalt suhelda ja üksteisest lugu pidada on enesekindluse tugisambad. Etiketist ja kommetest raamatuid kirjutanud Tiina Tšatšua on öelnud, et etikett pole kett ja protokoll pole koll. Lihtsalt elus on parem hakkama saada, kui tunned oma kultuuri ja selles kehtivaid viisakusreegleid.“

Kaja Altermann ja Raivo Riim Uhtna ja Sõmeru kooli üheksandike keskel. Foto: Sirje Rebane

Praktilisi nõuandeid koolilõpetajatele:

– Mida panna lõpuaktusele selga? – Ära mine aktusele nagu randa või ööklubisse (poolpaljalt), karnevalile (kus kostüümiga inimesi ehmatad) või tööintervjuule (kus riietus on igav)! 

– Kes esimesena terekäe annab? – Üldjuhul annab naine, mitte mees. Kui vanem inimene tuleb kätlema, tõuseb noor püsti, mitte ei kätle istudes. Terekäsi ei tohi olla nagu viis lödi viinerit.

– Kui laual on mitu nuga-kahvlit, siis hakatakse neid võtma väljastpoolt sissepoole.

– Kui maha kukub salvrätik, tõstad selle ise üles, kui nuga-kahvel, siis seda üles ei võta, vaid palud tuua kelneril uue.

– Kes maksab, kui noormees kutsub neiu välja? – Maksab see, kes kutsub, aga neiu võib teha ettepaneku jagada arve pooleks või leppida kokku, et seekord maksab noormees, järgmine kord neiu.

– Restorani tasub minna siis kui on aega, mitte kiirustades.

– Uksest sisenedes ei tohiks „tere“ jääda ukse vahele ega tohiks ise olla seljaga ruumisolija poole. Kui keegi koputab uksele, siis selle asemel, et tõreda häälega „Sisse!“ hüüdu, vōiks ju öelda „Jaa, palun!“.

Raivo Riim ja Kaja Altermann