Kristjan Järvi: peame olema iseseisvad, loovad ja enesekindlad

Sel pühapäeval, 15. augustil on Kristjan Järvi oma 27st muusikust koosneva orkestriga Rakvere Vallimäel, et anda kontsert, kus koos temaga astuvad üles ka NOËP, Anett, Angeelia ja Mick Pedaja. Järvi instrumentaallood on läbi põimitud noorte muusikute orkestriseades lauludega. Kontsert kannab nime „Pühitsus” ja sellega tahab Järvi pühitseda iseseisvust ja loovust nii üksikisikute kui ühiskonnana.

Katrin Uuspõld

Mis on „Pühitsus”?

See on lugu, mis räägib Eestist viimase 30 aasta läbilõikes. Selle aja jooksul on tulnud uus generatsioon inimesi, kes on nii enesekindlad, nii valmis looma, tegema, olema, seisma suurema eesmärgi eest. Mitte nii, et mina, NOËP, olen laiav tegelane. Ei! Ta teeb seda sellepärast, et teha teisi inimesi õnnelikuks läbi oma loomingu ja tekitada melu, mis annab teistele inimestele julgust olla nagu tema. Aga kust ta on võtnud selle võime ja julguse? Tal on olnud tuge teiste poolt.

Sellel kontserdil on laval punt inimesi, kellest igaüks teeb asju omal viisil, me tuleme kokku ja näitame, kuidas me tegutseme ja kutsume inimesi meiega liituma. Tegema nii nagu meie, ükskõik, mis valdkonnas ja mis viisil, aga sama mõtteviisiga. Me oleme siin samal põhjusel. Aga mitte selleks, et kade ja väiklane olla. Pühitseme ennast, me kõik oleme loojad. Kui tegutseme sellel tasandil, mis on suurem meist, siis saavutame geniaalseid asju. Me ei paita oma ego, vaid julgustame üksteist. Me pühitseme Eesti olemust, sest Eesti ei ole ainult üks riik, vaid üks organism. Üle meie piiride, kui ühendume teiste naabritega, läheme sümbioosi nendega. See, mida meie teeme, on suurem kui valitsus ja patriotism, see on inimkond. Ühelt poolt filosoofia, teiselt poolt tõestus filosoofiast – oleme õnnelikud üksteise loovuse ja edu pärast. See on see pühitsus.

Mida kontserdilt oodata?

Lava meil ei tule – oleme all nagu liivakastis ja rahvas vaatab meid ülevalt. See on väga teistmoodi lahendus. Rakvere Vallimäe kontserdipaik on nagu Akropolis Ateenas, see on geniaalne koht Eestis kontserdi tegemiseks. Miljöö on väga läbi mõeldud, ollakse osa loodusest. Tahame seda ära kasutada. Kõik need asjad on katsetused – aga kui sa ei katseta, siis sa ei saa teada. Kui sa ei eksperimenteeri ega võta kalkuleeritud riske, siis sa jäädki tegema seda, mis on kõige odavam, kõige mugavam, kõige tuntum.

Pärnus dirigeerimistundides ütlesin õpilastele, et mul on tunne, et te ei taha vigu teha. Aga kui te vigu ei taha teha, miks te siin olete? See on teie šanss teha vigu. Tehke need ära, et saaksite midagi õppida, et saaksite aru, mis töötab, mis mitte. Meil peaks olema vaim, mis on valmis oletama, et kõik läheb hästi. Aga kui ei lähe, siis on ka okei.

Praegu on maailmas perfektsuse püüdmine, ajad nagu Toots noaotsaga rosinaid saias taga. Meil on hullustus, et peame kõik olema perfektsed. Aga mis teeb elu ja maailma kõige geniaalsemaks, on kõikide inimeste mitteperfektsus, sest see iseloomustab sind, teeb sinu sinuks, minu minuks, muidu oleksime kõik robotid. Korralikkus ja leppimine tekitab banaalsuskihti, siis oleksime nagu Põhja-Koreas, kus kõik plaksutavad ja naeravad ja nutavad samal ajal. Ei, me peame olema absoluutselt iseseisvad, loovad, enesekindlad väikesed universumid ja kui liitume teiste samasuguste tüüpidega, siis saame suuri asju teha, isegi oma riigi tekitada.

Patriotism on poliitika, mina ei taha poliitikat teha. Tahan iseseisvat loovat fantastilist sõpruskonda nagu mina Eestit näen. Ja kui see saaks olla suurem kui Eesti, on isegi parem.

Meil on lihtsalt nii palju tähistada. Ivo Linna ja Tõnis Mägi on sedasama teinud, ainult teisel ajal. Nad inspireerisid Balti ketti. Sel kontserdil on noored inimesed, kes on Eesti ajal sündinud. Nüüd tuleb uus kett teha.

Päev enne kontserti olete Paides arvamusfestivalil ja arutlemas teemal „Elu ilma aplausita”. Kuivõrd oluline on kohalolekuefekt muusikule ja publikule, kas leiame uusi lahendusi?

Nüüd panevad piirangud meid midagi paremat tahtma. Me peame olukorrast välja tulema nii, et mitte saavutada seda, mis varem, vaid midagi paremat ja suuremat, põnevamat. Aga kui me ületame iseenda tahtmised ja barjäärid, siis tahaksime seda aplausi tagasi, suuremalt ja valjemalt. Kui lähed lavale, siis tahad publikut õnnelikuks teha. Miks ma tahan minna lavale – et lükata, haarata, tõmmata energiat nii, et kõik saaksid üheks. Et oleksime nagu üks organism. See on see moment, kui inimese alateadvus võtab mõistuse üle ja oled momendis, oled nagu laps, kes ei mõtle, mis oli varem või mis tuleb, lihtsalt oled momendis.

Aasta tagasi ütlesite ühes raadiointervjuus, et see on olnud teie parim suvi – esimene suvi pärast 7-aastasena Eestist lahkumist, mille veetsite Eestis. Milline on olnud tänavune suvi?

See suvi on olnud teistsugune. Suve alguses oli palju sõite ja kontserte. Naisel oli samuti palju kontserte oma kvartetiga, siis tuli Pärnu festival ja nüüd on justkui väga palju asju ära tehtud, aga ei ole tunnet, et suve oleks olnud. Kuigi ilma poolest on olnud fantastiline.

Praegu on laps vanem, temaga on palju tegemist, ta ei ole enam beebi, keda imetleda, vaid praegu hakkab peale tema kasvatamine, tõsisem tegelemine temaga. Võibolla kõik need asjad kokku tegid sellise tunde.

Kui hüppad lennukist välja, avad langevarju, on üks faas selline, et jääd justkui õhus seisma ja hakkad siis vaikselt hõljuma – umbes selline oli eelmine suvi. Aga see aasta oli täishooga. Peale seisu oli hoog palju tuntavam. Kõik sebivad praegu, teadmata, mis tulevikus tuleb. Kes tahab raha teenida, kes teeb plaane, kes puhkab – kõik sebivad, aga väga erinevates suundades ja isiklikult. Selle energia peaks kokku panema, et midagi suurt teha. Arvan, et „Pühitsuse” kontsert on üks näide sellest.

Mida te ise taasiseseisvumispäeval, 20. augustil, teete?

See on mul täiesti vaba päev. 21. augustil sõidan juba ära Viini, 22. august on mul seal kontsert ja tuleb suurem turnee orkestriga Bukarestis, Lubljanas, Berliinis ja mitmel pool mujal, kokku kolm nädalat. Ei ole sellist suurt reisi orkestriga juba mitu aastat teinud.

Hiljuti tuli välja Max Richteri album „Exiles” Teie dirigeerimisel ja Baltic Sea Philharmonicu esituses. Ka te ise olete olnud eksiilis, lahkudes 7-aastaselt Eestist.

Tegime salvestuse Tallinnas 2019. septembris ja alles nüüd tuli see album välja! Paljud ei tea mu tausta, et ma üldse Eestist olen ja ei ole paremat projekti, kuidas seda paljudele selgitada. Sa läksid ära ja tulid tagasi ja elad nüüd siin, lindistad seda albumit Tallinnas samas stuudios, kus su isa sai Arvo Pärdiga sõbraks…

Aga miks me pidime üldse ära sõitma? Muidugi ei oleks ma kujunenud selliseks nagu ma olen, aga oleksin olnud siis teistsugune. Keegi ei suutnud isegi siis selgitada mulle, miks me sõidame. Vanemate plaan oli, et me Eestisse tagasi ei tule. Aga kõik muutub. See on geniaalne. See on draama: uued keeled, uued keskkonnad, uued inimesed, sa ei tea, kas raha on, kas tööd saad. See on õnnevärk – ja samas ei ole ka. See on paradoks, nagu see, et ilma surmata ei ole elu, ilma ööta ei ole päeva. Aga me peame alati läbi armastuse ja positiivsuse kõike võtma, mitte nii et kõik on vilets. Kurtmine on jube mugav.

Tütar Elsa on ainus te lastest, kes on sündinud Eestis, kasvanud siinses keskkonnas.

Jaa, see on fantastiline! Ta ärkab üles ja ütleb „Issi! Issi!”…

Minu venna ja õe lapsed räägivad eesti keelt, aga ühed inglise ja teised prantsuse aktsendiga ja minu vanemad lapsed ei räägi peaaegu üldse, sest nad ei ole olnud kontaktis selle maaga.

Mida tahate Elsale edasi anda, kuidas teda kasvatada?

Näen, kuidas meie sotsiaalsüsteemid on üles ehitatud karja põhimõttele. Mina õpetaks rohkem, et mõelda ise, iseenda eest, olla lahke ja teiste inimeste suhtes arusaaja. Mitte teistelt asju võtta, vaid anda. Ta läheb varsti lasteaeda, kus võib õppida väga häid asju ja omandada ka halbu asju. Ma loodan, et ta ei ole kamandaja, vaid keskkonna looja heas mõttes. Mu teised lapsed on lasteaiast tulnud kurvalt koju, kui keegi solvas või ütles halvasti. Mõtlen, kuidas nende asjadega toime tulla. Mina ise olen tundlik ja tean, et tema on ka väga tundlik. Ta on nagu väike päike. Kõik lapsed vajavad sama: soojust, armastust, tuge. Lasteaeda pannes ta justkui iseseisvub liiga vara, kaheaastaselt on liiga vara mu meelest. Mõtlen, et kas pean ringi sõitma nii palju kui varem? Ja võibolla üldse poleks vaja? Kui saaksime rohkem Eestist asju teha, arvan, et võiksin väga õnnelikult siin elu lõpuni olla. Paljud ei saa sellest aru. Aga ma olen terve elu olnud kuskil ära, nüüd tahaks seda mitte teha. Kui ma saaks elada Eestis, aga samas globaalselt asju teha, siis oleks väga äge. Mul on selles suunas mõtteid, mis on vaja käiku panna.

Millist Eestit ja maailma tahaksite oma tütrele jätta?

Maailm ja Eesti on minu jaoks üks ja seesama. Maailm algab Eestist. Kui sa armastad seda kohta, kui see on sinu kodumaa ja sa hoolid sellest, siis see on osa sinust. Sa  mitte ainult ei ela siin, vaid hoolitsed selle eest nagu oma kodu eest ja hoolid kõikidest teistest Eesti elanikest nagu oma perekonnast. Sellist Eestit ma tahan.

Kristjan Järvi leiab, et Rakvere Vallimägi on unikaalne kontserdipaik Eestis. Sel pühapäeval annab ta siin valgus- ja videolahendustega kontserdi koos noorte muusikutega. Foto: Eve Alte