Kui žanriks on elu ise

Hetk proovisaalis. Foto: Kristo Kruusman

Täna esietendub Rakvere teatri suures majas iiri näitekirjanduse elava klassiku Conor McPhersoni draama „Öörändurid“. Nii lavastaja Üllar Saaremäe kui ka Rakvere teatripublik kohtuvad autoriga kolmandat korda: varem on Saaremäe käe all tema loomingust siin lavale jõudnud „Teisel pool“ (2008) ja „Meresõitja“ (2012).

Lauri Saaber, Rakvere Teatri kirjandustoimetaja

Kui kaks eelmist Rakveres esitatud McPhersoni lugu olid selgelt üleloomulike sugemetega – „Teisel pool“ keerles ümber tondijuttude vestmise Iiri külapubis, „Meresõitja“ keskmes aga oli kaardimängulaudkond, kelle seast püüdis hingi Saatan isiklikult –, siis „Öörändurid“ on pealispinnal igati realistlik näidend eluga kimpus lihtsate inimeste igapäevasest olelusvõitlusest: ebaõiglusest, hoolimisest, lähedusvajadusest ning usust, et ka kõige suuremas hädas, viletsuses ja vaesuses võib kõik lõpuks ikkagi paika saada. Harilikust argiolmest eristab seda tugevalt hingestatud allhoovus ning aimatav igatsus millegi ebamaise järele, mis võiks ehk peituda kogu olemise taga.

Peategelane Tommy (Margus Grosnõi) on keskealine veel lahutamata kahe lapse isa, kes leidnud ulualuse oma onu (Tarvo Sõmer) räämas majas. Koos truu semu Dociga (Madis Mäeorg) juhutöid tehes ajab ta kuidagimoodi läbi, ent siht on käest kadunud. Tühikäigul elu võtab uue pöörde, kui ta päästab tänavalt noore läbipekstud Aimee (Laura Niils), kelle ründajaks oli neiu kupeldaja Kenneth (Rainer Elhi). Sel heateol on põhjapanevad tagajärjed kõigi viie tegelase jaoks.

Peaosaliste mõtisklused

Vestlesin lavastusest peaosaliste Margus Grosnõi ja Laura Niilsiga. „Öörändurite“ puhul on palju räägitud, kuidas näidend üllatab oma pidevalt teiseneva tooni ja teemapüstitusega, publikut alatasa kaasa meelitades ja samas kiivalt nagu mingit saladust hoides. Mõlemad näitlejad leiavad, et selle kaudu peegeldab lugu elu ennast, millel ju ka puudub üksainus kindel žanr – elu žanriks on elu ise.

Laura rõhutab: „Läbivaks jooneks on miski, mida väga hästi ilmestab just näidendi lõpp – ja see lõpp ajas mind esimesel lugemisel lausa nutma, – kui lihtne on tegelikult elu ja kui raskeks me seda teeme. Kuidas päevast päeva koosneb elu väikestest asjadest, millega käivad sageli kaasas ülepaisutatud unistused, ja kuidas reaalsuse sissetung võib panna endaga tõtt vaatama. Ja kuidas päriselt võivad sinu jaoks olemas olla hoopis teised inimesed, kui sa arvad. Igaühele tuttavad äratundmised.“

Margus täiendab: „Elu hammasrattad ja nende vahele jäämine. Eri viisid, kuidas püütakse maailma virvarriga toime tulla. Õnne ja armastuse otsimine – mitte teadlikult, vaid alateadlikult. Seda viimast teeb isegi see kõige kaabaklikum tegelaste hulgas, ehkki ta ei väljenduks nii.“

„Näiteks minu tegelaskujul Aimeel,“ jätkab Laura, „on väga konkreetne punkt, mille poole ta liigub, seda enam, et muud tal ei ole. Oma liikumisega satub ta teiste teele, põimub nende unistustesse, on käimatõmbav jõud, kelleta ei juhtuks midagi. Ta lõhub rutiini, toob kaasa pahandused, kuigi tahtmatult. Veab need, kes teda ümbritsevad, enda orbiidile. Ümbritsevate silmis kujuneb ta ehk koguni natuke sümboliks, aga autor on lisanud piisavalt varjundeid, mis ei lase unustada, et ta on luust ja lihast inimene.“

Margus märgib, et orbiidile veetakse ka Aimee, vähemasti ajutiselt: „Sellele optimismi ja allaandmisest hoidumise orbiidile, mida esindab minu tegelaskuju. Tommy on elukunstnik, niisugune reibas ja heasoovlik sahkerdaja, kelletaolisi teame kõik. Oskus elada väljamõeldistes või unistustes on tema eriline anne, kuid ühtlasi näidendi peateemasid – armutu tegelikkuse talumine, püsti püsimine sisemiste vimkade ja mõningase enesele luiskamise najal. Üks näidendi helgemaid kohti on stseen, milles Tommy ja Aimee räägivad ja Aimee küsib, kas Tommy ei ole kunagi mõelnud endale otsa peale teha. Tommy vastab, et olen küll, aga mis saab siis teistest, perekonnast, lastest? Vastutustunne ilmneb temaski, usk, et käega lüüa oleks isekas.“

Mõlemad nõustuvad, et iga tegelaskuju, näitlejast kui tahes erinevat, mängitakse alati oma kogemuse pinnalt – ei ole sajaprotsendilist ümberkehastumist, vaid tuleb üles otsida enda need loomujooned, mis on tegelasega mingil määral sarnased, täpselt nii teisendatud või võimendatud vormis, nagu materjal nõuab.

„Ma ei pruugi olla oma elus tahtnud samu asju, mida see või teine tegelane, aga ma olen midagi tahtnud või millestki loobunud,“ illustreerib Laura. „See pakub mulle lähenemiseks raja. Ehkki välised abivahendid aitavad tublisti. Kostüüm ei tee rolli ära, kuid tegelase riideid kandes on mul kergem mõelda end inimeseks, kes on need riided endale valinud. Sest läbi elatakse ikkagi kujutletud olukorda, mitte omaenda analoogiaid. Nii nagu vaataja saaliski elab läbi olukorda laval, aga elukogemus on see, mis aitab tal lavaloo ja tegelastega paremini suhestuda.“

Senistest rollidest peab Laura käesolevat üheks suuremaks väljakutseks, kuna kirjanik on karakterit avanud rohkem nüansside kaudu, mis eeldab näitlejalt vaoshoitust, loomupäraselt ekspressiivsena aga on Laura harjunud lavalgi esitama ekspressiivseid natuure.

Margus seevastu naudib praeguse karakteri värvikust, selliste juures on näitlejal tema sõnul millestki kinni hakata. Kasuks tuli ka tegelaskujuga osalt kattuv muusikamaitse: „Tommy toa seinu ehivad Kissi, Cranberriesi, Pulpi plakatid. Eks ta pisut vanakooli rokipeer ole, kel mälestus lehvivate juuste päevist sees. Ja rokki sai noorpõlves ohtralt kuulatud, briti poprokist kuni metal’ini, too värk pole mulle võõras.“

Veel tõstab Margus esile dialoogi elulisust, seda, kuidas McPhersoni tekst on suutnud kõik olulise edasi anda viisil, milles inimesed harilikult isekeskis suhtlevad. Laura hindab kõrgelt näidendi oskust käsitleda raskeid teemasid ja valusaid hetki – elu ööpoolt – nõnda, et vahepeal on ka lõbus ja armas ning tervik mõjub pigem toetavalt.

„Kergus ja raskus jäävad tasakaalu,“ kinnitab Laura. „See balansseerib unistuste ja siin-ja-praegu oleku vahel, täpselt nagu tegelasedki või ka enamik meist. Seal on seda maagilist või kummalist elusolemise tunnet, mille läbi me tegelikkust kogeme ja avardame, seda, kuidas väga lihtsates hetkedes võib välja lüüa ilu.“

„Surm on küll kogu aeg selja taga,“ ütleb Margus, „nii nagu ta elus ongi, aga selle kiuste jätkatakse oma toimetusi, nii nagu me kõik. Ja viimaks ei puudu lootus õnnelikule lõpule, seda saab niiviisi tõlgendada. Unistus võimalikkusest ei purune. Mingis mõttes on lootuskiir ju etemgi kui õnnelik lõpp ise. See kosutab kauem.“