Mart Juure „Tants pika tüdrukuga“ – huumorikogumik 1990ndatest
Eesti ühelt tuntumalt humoristilt Mart Juurelt ilmus äsja jutukogumik „Tants pika tüdrukuga“ – värvikas pildigalerii meie igapäevasest elust, vürtsitatud mõnusa huumoriga. Nii näiteks jutustab kaanelugu autori sõnul sellest, kuidas 1970ndate aastate lõpus Otepääl diskosid peeti ning kui drastiliselt need erinevad tänastest pidudest.
Kaire Kenk
„Oli üks talvine tantsuõhtu 1979. aastal Otepää kultuurimajas. Palusin ühe neiu tantsule ja ta hakkas püsti tõusma. See tõusmine kestis pikka aega. Tantsisime kaks tantsu ära. Tütarlaps patsutas mind hellalt vastu pealage. Mina olin tantsides vaadanud neiu kõrisõlme. Hiljem selgus, et tegu oli TRÜ korvpallikoondise neiuga, kes koos sõbrannadega oli tulnud Otepääle treeninglaagrisse ja õhtul diskole aega veetma,“ jutustas Mart Juur.
Juure sõnul ongi teda lugusid kirja panema ajendanud kontrast 1990ndate aastate komberuumi ja praeguste aegade vahel. „Nii palju on muutunud,“ tõdeb ta. Nii näiteks oli tema keskkoolipõlves tantsupidude kord väga range. „Disko oli tõsine rituaal kindlate reeglitega. Neiud istusid seinte ääres toolidel. Üksinda ei tantsinud keegi, sellist tegelast oleks peetud imelikuks. Tuli leida partner ja paluda tantsule. Tavaliselt tantsiti kaks tantsu, pärast tantsimist tuli neiu tagasi saata sinna, kust ta tantsule võetud sai. Sa võisid saada korvi. See oli nagu miiniväljal kõndimine, neid korve tuli alati,“ muheleb Juur. „Sageli lõppesid säärased jalakeerutused abiellu astumisega. Paar korda diskoõhtu jooksul kuulutas diskor välja naiste valiku, üpris harva juhtus sedasi, et valiti sind. Vastavalt muusika tempole jagunesid tantsud koos- ja lahustantsudeks. Aeglaste tantsude ajal said tantsijad üksteist hellalt mudida, juhul kui partner väga ägedat vastupanu ei osutanud.“
Traditsiooniliselt algas diskoõhtu tema sõnul nii, et neiud istusid, noormehed tunglesid tropis ukse peal või võtsid õues pudelist julgust. „Muusika mängis, õhus oli pinge. Laes pöörlev diskokera plinkis värvilist valgust. Diskor üritas reipa hüüdlemisega rahvast tantsupõrandale meelitada, aga põrand oli tühi, täiesti tühi. Siiski alati leidus lõpuks üks vapper mees, kes võttis ette raske teekonna neidude poolele. Oh kui pikk tundus see minek, just nagu Admiral Bellingshauseni ekspeditsioon Antarktikasse. Muusika mängis, kõik vahtisid sind, sina aga sammusid vapralt jäämägesid ja vastutuult trotsides neiu suunas, kellele olid silma peale pannud. Ja kui sa lõpuks kohale jõudsid, siis sa kummardasid neiu ees ja otse loomulikult said korvi,“ meenutab Juur.
Praegi on peod teistsugused. Mart Juur praktiseeriva diskorina pole midagi sellist enam kohanud. Tänaste pidude komberuum on tema sõnul lodev. „Inimesed lähevad tantsima millal tahes, tantsivad kellega tahes ja kui kaua tahes. Võivad ka täiesti üksi tantsida. Või naised suure pundiga omavahel. Ringis, käekotid ringi keskele suures kuhjas,“ kirjeldab Juur. „Aga tegelikult mulle praegune piirang, et kella 23ks peab pidu läbi saama, väga meeldib. Hoolimata sellest, et näiteks lisalugusid mängida praegu ei tohi. Vanasti käis pidu hommikuni ja bändidele oli see tohutult kurnav. Selleks ajaks, kui saabus muusikute kord lavale minna, olid kuulajad juba raskelt juua täis.“
Niisamuti on Juure sõnul kõigest paarikümne aastaga kõvasti muutunud elu-olu ajalehtede-ajakirjade toimetustes. „Olen töötanud „Eesti Ekspressi“ toimetuses. Oli tore aeg, mul sigines juurde palju häid sõpru, kuid ühel hetkel sain aru, et mul tõesti pole aega tööl käia,“ tõdeb Juur, kes täna maitseb vabakutselise žurnalisti leiba. Aga ta tunnistab, et toimetustes istumises on oma võlu. Näiteks on ta lähedalt pealt näinud, mis toimub ühes toimetuses ajal, mil see ajaleht hakkab pankrotti minema. Ja kogenud palgapäevadel „jalad õhus tunnet“, kui rahapakk toimetuse tagatoas peo peale laotakse. „Tänapäeval asendab seda palgajärjekorda SMS-teavitus. Olen seda teavitust ise kuulnud ühe moodsa ajalehe toimetuses töötades, kus terve ruum ühekorraga järsku piiksuma hakkas,“ muheleb Juur.
„Olen ka võrrelnud, kui palju on aastatega muutunud näiteks kunstinäituste avamine. Mida kõike 1990ndatel aastatel kokkutulnutele pakuti, millised kogused hõrgutisi ära söödi,“ õhkab ta. „Eesti pankurid osalesid häppeningidel, kunstinäitusi spondeerisid rikkad inimesed! Või milline sündmus oli kohtumine lugejatega. See on tegelikult iidne žanr, juba nõukogude ajast. Aga täna ma kahtlustan, et paljud inimesed tulevad sooja ja valgesse raamatukokku kirjanikku kuulama vaid seepärast, et saaks kodus tuled kustutada ja nii elektriarvelt kokku hoida,“ muigab ta. „Aga siiski on iga üritus nii tänapäeval kui kolmkümmend aastat tagasi korda läinud siis, kui saalis on rohkem rahvast kui esinejaid laval ning kui ürituse lõpus peksa ei saa!“
Juur ütleb, et on talle on alati meeldinud huumorikogumikud. Tema enda värske kogumik koondab töövilju läbi pikema aja. Mõned lood on ta kirjutanud lausa paarkümmend aastat tagasi. Kogumikku valis ta ajatud lood nõnda, et neis ei oleks ühtegi poliitikut või avaliku elu tegelast. „Sa ei pea nende lugemiseks teadma, kes on Tiit Terik või Tõnis Mölder. Möödub viis aastat ja inimesed ei mäleta, kes need inimesed olid.. Või et miks „Kiri hooldekodust“ sai just niisugune. Raamat on selline kirjanduslik humoristlik materjal, mida kannatab alati lugeda. Vormilt täiskasvanutele mõeldud lasteraamat. Võib vabalt raamatupoodides seista nii huumori kui ka ajaloolise romaani riiulitel. Täpselt nagu mu sõbra Andrus Kivirähu romaan „Suur Tõll““.
Teose „Tants pika tüdrukuga“ on illustreerinud kunstnik Ave Taavet.
