Natali Lohk tõlkis gruusiakeelse näidendi

natalitolkis

Vanemuise teater avas lavastusega „Armastan! Armastan! Armastan!“ augustis oma tänavuse hooaja. Näidendi tõlkimise käigus avastas Natali Lohk, kelle ema on gruusinlanna ja isa eestlane, et mõned asjad kõlavad eesti keeles teisiti. Lavalugu räägib suurtest tunnetest ja on mõjutusi saanud Gruusia 2008. aasta sõjast.

Tõnu Lilleorg

Natali, milline see tõlkimisprotsess oli?

Oli väga huvitav, kuna sain tegeleda oma emakeelega. Gruusia keelt olen siiamaani kasutanud vaid selleks, et suhelda emaga, vanavanemate või sugulastega. Mul avanes ikkagi väga hea võimalus süveneda kirjakeelde ja kasutada mingeid sõnu, mida olin juba unustamas. Teisest küljest oli see töö ka võõras ja uus. Et tekst oleks mängitav, arusaadav ja mõte välja toodud – see tegi töö raskeks. Mul ei olnud kogemust, süsteem, kuidas tõlkimine korraldada, tuli endal välja töötada.

Kaua töö aega võttis?

Lugesin kõigepealt läbi detsembris, uuest aastast asusin tõlkima, kokku läks poolteist kuud muude asjade kõrvalt.

Kui näitleja loeb näidendit, siis tekib ettekujutus juba teksti lugemisel?

Ikka, muidugi hakkab kohe jooksma pilt, milline võiks tegelane olla ja kuidas rääkida.

Said ettekujutamist kasutada tõlkimise juures?

No ikka, osaliselt oli lihtsam, et olen ise näitleja. Proovisin, et tekst ei tuleks ilukirjanduslik. Et mõte oleks välja toodud, tekst oleks suupärane ja mugav ning et laused oleksid lihtsad ja loomulikud.

Kui näitleja loeb näidendit, mõtleb ta kogu pilti oma rollist lähtuvalt. Näidendi tõlkimisel olid aga kõik tegelaskujud nagu mu enda omad. Esietendusel polnud mul sellist tunnet kunagi varem olnud, et teadsin igat tegelaskuju ja elasin neile kaasa (naerab). Näitlejad olid väga hästi ära põhjendanud ja välja toonud selle loo. Päris mitmed näitlejad nii-öelda ostsid mu ära, jäin neid kuulama ja vaatama.

Lavastuses mängib seitse näitlejat, kes tänavu kevadel lõpetasid lavaka ja Vanemuisesse tööle läksid. Noortele on võimalus üheskoos mängida vist eriti äge?

Ma arvan, et see on suur pluss, sellisel juhul on kindlustunne, energia ja jõud kõik võimendatud. Ma olen tundnud seda siis, kui kooli ajal tegime oma kursusega lavastust „Kuidas elad? …Ann?!“.

Mis tõlkimisel silma jäi?

Esiteks oli küsimus see, et sõnavara ja sõnakasutus on erinevad, Gruusias võib ühe asja kohta kümme sõna olla, aga eesti keeles vähem. Näiteks eesti keeles kena on kena (naerab). Püüdsin mõelda läbi selle, et ahah, mis olukord see on, mida näitleja mängib, see muidugi aitas sõnu valida. Minu arust on omadussõnu gruusia keeles rohkem. Ühte asja võib kirjeldada 20 sõnaga, mingites asjades jäi mul eesti keeles isegi nagu puudus. Sõnade otsimisega oli tegemist, et kuidas täpsemalt üle tuua.

Kust otsisid sõnu?

Otsisin sõnu oma peast ja vaatasin ka sünonüümisõnastikust, mis variandid seal on, mis mulle endale kohe ei meenu. Tööd küll oli, aga ei midagi ületamatut.

Kas näidendis oli kohti, mis eriti puudutasid?

See pikk monoloog, kus poiss Mikala räägib sõjast, seal tulid mul väga pisarad silma. Aga ma saan aru, et need on mu enda mälestused ja kogemused. Võib-olla tänapäeva noored Eestis seda teemat ja materjali niimoodi ei võta. Mul on lapsepõlvest üks sõjamälestus ja kogemus ja nüüd see 2008. aasta sõjamälestus ja kogemus. Need minuvanused poisid, kes 2008., kuus aastat tagasi läksid sõtta ja sinna jäid, nende elu jäi elamata. Nende nägusid ja silmi mäletades… kui seda teksti lugeda, kuidas neid koheldi ja peksti ja kuidas nad mahalaskmisele läksid, siis oli klomp kurgus, isegi esimesel lugemisel. Ja lavastust vaadates, see poss Mikala rollis (Reimo Sagor – T.L.), ta oli väga tubli, mulle ta roll väga meeldis.

 

Tegelased ütlevad laval mitmel korral tüki pealkirja.

Naljakas, et gruusia keeles lugedes oli see väga loomulik ja õige. Kui ma selle eesti keelde tõlkisin, mõtlesin, et kas läheb liiga kordamisele. Kui Sven Karjaga (lavastuse assistent – T.L.) tõlget arutasime, ütles ta, et väljendus on kuidagi nii paisutatud ja suur, ja küsis, kas Gruusias ongi nii. Ma ütlesin, et ongi, kõik räägivad ja suhtlevad ja mõtlevad nii, see on normaalne, et ollakse hästi emotsionaalne, öeldakse välja oma tundeid ja mõtteid. Kui see eesti keeles paberile sai, hakkasin mõtlema, et issand, Eestis on nii võõras see hästi suurte tunnete otse väljaütlemine. Samas, kui noored näitlejad seda tegid, oli see loomulik, kui nad oma nooruses ja kires nii väljendusid.

 

Kas tõlgiksid veel midagi?

Jah, see on hästi mõnus, teeksin küll veel. Ma ei tahaks kiirustada, kui saaks rahulikult oma töö kõrvalt teha, oleks suurepärane. Ma isegi mõtlesin, kui alustaks omal käel, et hoida soojas seda keelekasutust.

Tekste, mida tõlkida, peaks jätkuma?

Jah, või tõlkida vastupidi, eesti keelest gruusia keelde, miks mitte. Mõtlesin kasvõi gruusia lastelugusid eesti keelde tõlkida. Lapsed võtavad rohkem vastu seda siirust ja avatust. Ühe ilusa lasteloo eesti keelde tõlkimine oleks väga kihvt. Tuleks leida hea lugu. Ma ise olen niivõrd kaugel olnud sellest gruusia kirjandusmaastikust.

Aga selge ja tänu selle jutuajamise eest!

Jah, et „Armastan! Armastan! Armastan!“ oleks sõnum maailmale.

 

 

Natali Lohk Lääne-Virumaa Keskraamatukogus. Foto: Heigo Teder