„Päikese kodanik“ räägib vabadusest
Täna tähistame Eesti Vabariigi taasiseseisvumise päeva ja sel puhul soovitan filmielamuse hankida ETV kanali abil, pärast AK uudiseid näidatakse värsket dokumentaalfilmi lauluvendadest Urbidest.
Margit Adorf
„Päikese kodanik“ on Riho Västriku dokumentaalfilm, mis jõudis meie kinodesse märtsikuu lõpus, kuid peamiselt linastus see kinos Artis. Nii et kui teil ei olnud võimalik kevadel filmi kinos näha, siis vaadake! ETV-s eetris olnud saateid saab hiljem ka Jupiteri kanalil veebis järelvaadata, kui teil ei ole salvestamise teenust.
Kes on vennad Urbid? Vanemale generatsioonile, kes vähemalt otsapidi on elanud nõukaajal, ei pea neid kindlasti tutvustama, kõik teavad nende mahehäälseid laule. Nad on umbes nagu Eesti Simon&Garfunkel. Noorem generatsioon teab kindlasti filminäitlejat Johann Urbi, kes on Tarmo Urbi poeg, lisaks teavad nad tõenäoliselt ka räppar Reketit, kelle passinimeks Tom-Olaf Urb ja kes on Toomas Urbi poeg. Niisiis, kuidagi otsapidi tuntakse eri põlvkonna Urbe meiekandis küll päris hästi, samas võin kinnitada, et dokfilmist saate teada paljugi sellist, mida varem ei teadnud. See ei ole filmilugu lauljatest, artistidest, see on lugu vabaks saamisest, vangistusest, vaimsetest otsingutest.
Eelkõige on Tarmo ja Toomas Urb eestlastele tuntud kui vabaduse trubaduurid, kes murdsid naisi kui loogu, sest nad on hea välimusega ja suurepärase hääletämbriga mehed. Naiste jaoks vast polegi alati kõige olulisem see, et mees oleks piltilus, aga kui ta suu lahti teeb ja tema hääl meloodiliselt vibreerib, siis võtab ju põlved nõrgaks küll, eriti kui mees oskab mesijuttu ajada. Sellele elutahule film väga ei keskendu, tegemist ei ole otseselt fännidele suunatud linalooga. Filmi võiksid vaadata nii need, kes on meeste laulurepertuaariga tuttavad, kui ka need, kes vanema generatsiooni Urbidest esmakordselt kuulevad.
Filmimees Urmas Eero Liiv ütles vahetult pärast filmi antud intervjuus, et talle meeldis peategelase eluterve boheemlus ning ta ei teadnud, et nii hullud väntsutused on tulnud läbi elada. Liiv märkis, et linateosest jääb ainult hea mälestus ja eriline oskus on ainult intervjuude peal filmi peaaegu kaks tundi köitvana hoida.
Film kajastab nõukogude aega mitmekihiliselt, seal on palju arhiivikaadreid, lisaks on vaheklippidena kasutatud animatsiooni. Tarmo Urb räägib siin ka vaimsest ja hingelisest vabadusest, oma teest budismi juurde, praegu tegelebki ta igal aastal ka sellega, et käib suviti Eestis korraldamas indiaanilaagreid. Kes arvab, et igasugune selline asi on uhhuundus, võiks siiski filmi vaadata, sest eks sealt tuleb kenasti välja see, kuidas mees oma praeguse kutsumuse ja sisemise vabaduseni jõudis. Ta ise naljatleb, et tuli „otse ülevalt“ ja muidugi on tal selles suhtes õigus, sest sisemise vabaduse määr on see, mille me saame määrata endi jaoks ise.
Mõni vajab kitsamaid piire ja kindlamaid raame, et end hästi tunda, väike puur sobib paremini kui taevaavarus. Teine aga soovib lennata kõrgelt, mitte natuke ja maadligi. Kõrgelt lendamine tähendab omakorda igaühe jaoks midagi veidike erinevat, mõne jaoks on see suur populaarsus, teise jaoks elu bürokraatliku maailma kammitsaist väljaspool. Mida sina elus oluliseks peaksid, kui sind topitaks kitsasse kappi, nii et ei ole ruumi liikuda ega hingatagi? Kas sul jätkuks jõudu ja visadust, et vabaks murda, lennelda?
ETV poolt väga hea valik taasiseseisvumispäeva filmiks, soovitan soojalt.
