Rakvere Teatri värske sügisvaade

Miski ei ilmuta aega armutumalt kui suve lõpp, mõtleb Rakvere Teater jälle kord peegli ees seistes. Põgus unustus on möödas, saabuv sügis sunnib meid taas iseendaga silmitsi. Ammuks see oli, kui teater otsis oma juubelihooaja hakul siinsamas peast ärevusega – väheseid, siiski väheseid! – halle karvu. Nüüd on juubelipidu vajunud seljataha, saanud osaks tollest kuulsast kaduvikust, millest kõneleb tema moto, ning selle moto õigustamiseks, kaduvikule mõtte andmiseks tuleb hakata otsima uusi viise – juba 86. korda.

Hõllandus on ajutine. Seda teab teater hästi. Ennegi nähtud. Varsti lööb sügisene kargus pildi selgeks ja elevus tuleb temasse tagasi. Mitte aplausi, vaid tähenduse ootus. Kordaminekute – ja ka viltuminekute. Sest pole üht ilma teiseta. Ei olevat ju aeg see, mis liigub, vaid meie liigume läbi aja, niisiis on kaduvik elu alus, liikumise eeltingimus. Kaks jõudu – hoog ja aeg. Hooaeg…

Rakvere Teater mühatab. Peegli ees filosofeerides on lihtne aega ära raisata. Selleks, et laval saaks sündida midagi väärilist, tuleb pihta hakata. Jätkata prooviruumides inimkatseid, mille eesmärgiks rolliloome. Kontrollida saalis üle toolid, mis nagisevad morsekoodis, kloppida välja kardinatesse kinni jäänud mullused sosinad. Pühkida kokku tolm, mis koguneb nurkades kutsumata kriitikute kombel. Maja ärkab ja kehitab ennast.

Teater teab, et mõtte annab oma vaate värskena hoidmine, olgu üldtuntud tekstidele või elule (aga kas pole ka elu üldtuntud tekst, mis avaneb meile iga kord uuel viisil?). Just värske vaate vajalikkust – moel või teisel, tegelasi tabavate tõdemuste, tekstide või tegijate valiku kaudu – rõhutab Rakvere Teatri algav 86. hooaeg.

Esimesed esietendused

Sügisene uusrepertuaar käivitub hea tuju looga – täna esietendub teatri suures majas prantsuse režissööri ja menuromaanide autori Laetitia Colombani südamlik komöödia „Kiivipäev“. Elujaatavas optimistlikus näidendis on pensionil raamatupidaja peamiseks ajaviiteks kaebuste kirjutamine, tema päevakava saab mõõta sekundi ja millimeetri täpsusega, kuni ühest tillukesest ebakõlast – kiivijogurti saladuslik kadumine külmkapist – hakkavad hargnema sündmused, mis toovad ta oma kestast välja, inimeste juurde tagasi. Lavastab teatri kunstiline juht Peeter Raudsepp, peaosas Eduard Salmistu, teistes osades Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu ja Marion Tammet (külalisena).

Väikses majas juhatab 12. septembril hooaja sisse materjal, mis maailmas vägagi tuntud (lisaks lavatekstile kuulub klassikasse filmiversioon), kuid mida pole Eestis mängitud. Tõsielul põhinev Bernard Pomerance’i „Elevantmees“ jutustab 19. sajandi inglasest Joseph Merrickust, kelle põetud haruldane moonutav haigus andis talle pealkirjaks oleva hüüdnime. Draama pakub ajatu vaatluse inimeste seas võõraks jäämisest, igatsusest saada aktsepteeritud, aga ka sellest, kuidas inetuks peetu ühiskonda korraga veetleb ja eemale tõukab, seades kahtluse alla normaalsuse määrangud. Nimiosas, mida USA teatrites on esitanud muuhulgas David Bowie ja Bradley Cooper, teeb oma senise näitlejatee kõige nõudlikuma rolli Johannes Richard Sepping; teda toetavad Imre Õunapuu, Laura Niils, Tarvo Sõmer, Madis Mäeorg, Liisa Aibel ja külalisena Vootele Ruusmaa (ühtlasi helilooja ja muusikaline kujundaja). Lavastajaks on Taago Tubin.

Seekordsed lastelavastused

Sügishooaja kahest lasteloost ootab esimesena väikesi vaatajaid Astrid Lindgreni igihaljas „Väikevend ja Karlsson katuselt“, mis tutvustamist ilmselt ei vaja. Sõprust ja seiklusi sooviva Väikevenna ellu maandub süüdimatu ja tembutav Karlsson sedapuhku Wimbergi dramatiseeringus, lavastab Urmas Lennuk. Karlssonina astub üles Margus Grosnõi, Väikevennaks aga kehastub Rainer Elhi, kellele see on värske väljakutse, sest juhuse tahtel pole ta sattunud varem mängima üheski lastelavastuses. Kaasa teevad veel Silja Miks, Anneli Rahkema ja Peeter Rästas, muusikaline kujundaja on Imre Õunapuu. Tirriteerimine läheb lahti 24. septembril suures majas.

Teise lastelavastusena jõuab jõulukuul publikuni mullu hästi vastu võetud „Piparkoogimehikese“ autori David Woodi „Päkapikkude parim puhkus“, lustakas lugu kahest aiapäkapikust, kes otsustavad lahkuda turvalisest koduõuest, et kordki pererahva eeskujul ära puhkusele minna. Ootab päikese ja oma saare otsing, kuid ka uued sõbrad, kes päkapikkude seni üksluiseid päevi edaspidi värvikamaks muudavad. Osades Tarvo Sõmer, Madis Mäeorg, Tuuli Maarja Möller, Johannes Richard Sepping ja Liisa Aibel. Vägesid juhib Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavastajasuuna üliõpilane Robi Varul, kellele see on diplomitöö ning esimene kord tegutseda professionaalses teatris. Kohtumine jõuluvanaga ja kingitus kuulub, nagu ikka, pileti sisse. Päkapikkude avastusretk laia ilma algab 6. detsembril suures majas.

Kalendriaasta lõpetab filmi- ja teatrikunsti suurkuju, rootslase Ingmar Bergmani „Sügissonaat“, psühholoogiline draama rahvusvaheliselt tunnustatud pianisti kokkusaamisest võõrdunud tütrega ning ema ja tütre vastastikku löödud haavadest. Aastakümnete eest algselt filmina valminud „Sügissonaadi“ juures oli Bergmanile oluliseks abiks tema eksabikaasa, eesti päritolu pianist Käbi Laretei. Mitmekihilist helistikku võimaldava näitlejate kvarteti moodustavad Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi ja Rakvere Teatri trupi värske liige Loviise Kapper. Lavastajaks on auhinnatud Eva Koldits. Lugu üksteise valusast vajamisest ja jonnakast tõrjumisest esietendub 12. detsembril väikses majas.

Teatrilaat keskväljakul

86. hooaja avaüritusena viiakse aga täna kell 16–18 Rakvere keskväljakul läbi Pika Laua Laat – üks vana hea traditsiooniline teatrilaat, mille tarbeks paneme linna südamesse 86 meetri pikkuse laua. Ainult kohapeal saab soetada etendustele pileteid soodsama hinnaga, nende kõrval on müügil teatrirahva hõrgutised ja muu padajann. Kaubitsemas võib kohata teatri töötajaid meie maja kõikidest valdkondadest, sündmust juhatab laadaisanda rollis Velvo Väli. Kui hooaeg niimoodi käima joostud, võibki sealt rahumeeli suunduda õhtul toimuvale esimesele esietendusele.

Lauri Saaber, Rakvere Teatri kirjandustoimetaja