Rakveres alustas kooskäimist omastehooldajate tugigrupp

Kersti-Suun Deket on varem vedanud tugigruppe puudega laste vanematele Tapa linnas, nüüd kutsub ta kokku omastehooldajad Rakveres. Foto: Kristel Mänd

Rakveres saavad tugigrupis kokku need inimesed, kes hooldavad igapäevaselt oma eakat vanemat, abikaasat või hoopis täiskasvanud erivajadusega last. Kohtutakse kord kuus, iga kuu viimasel neljapäeval Rakvere linnavalitsuses, et jagada nii oma rõõmsaid kui kurbi kogemusi ning saada vajalikku teavet.

Esimesele kohtumisele tulid eelmisel neljapäeval seitse inimest, kes hooldavad oma lähedast. See on Rakvere linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Kersti Suun-Deketi hinnangul hea tulemus, kuna sageli tunnevad omastehooldajad ühelt poolt valehäbi ja teiselt poolt on neil keeruline kodust välja tulla.

„Inimesed avanesid, tundsid end turvalises keskkonnas, mõtted, mida jagati, jäävadki grupi sisse. Jagasime ka seda, mis kedagi on oma olukorras aidanud,“ kirjeldas Suun-Deket, kes on omastehooldajate tugigrupi eestvedaja. „Valdavalt tulid esimesel korral kokku naised, kes hooldavad oma mehi. Paari juhtumi puhul tajusin, et üks abivajaja hooldab teist abivajajat. Teatud vanuses on mõlemad eakad abivajajaid ning öelda, kumb on omastehooldaja, on keeruline – koos nad toimivad aga hästi vastavalt oma eripäradele. See on sümbioos koostööst.“

Ta märkis, et linna poolt said nad juba esimesel korral pakkuda paarile perele konkreetset abi puudeastme taotlemisel ning abivahendite soetamisel.

Info saamine ja murede jagamine ongi tugigrupi põhiline eesmärk, aga ka märkamine, toetamine, jõustamine ja nende mõistmine, kes on sarnases olukorras. „Omastehooldaja ei ole ainult see, kes hooldab oma pensionärist eakat vanemat või eakat elukaaslast, vaid on ka vanem, kes hooldab oma täiskasvanud puudega last,“ selgitas Kersti Suun-Deket.

Omastehooldajad on need, kes igapäevaselt toetavad, abistavad ja on olemas oma tuge vajava lähedase jaoks.

„Ei ole häbiasi öelda, et ma hooldan oma lähedast. Paljude jaoks on oma erivajadusega lähedasega väljas käimine keeruline. Ka ratastoolis, pimedad ja lombakad inimesed peaksid olema siiski pildis. Nad on osa meie ühiskonnast, me ei pea neid peitma,“ julgustas Kersti Suun-Deket, kes on ka ise omastehooldaja rollis.

„Kui mina oma täisealise pojaga kuskil käin, siis saame pilkude osaliseks: miks ta lonkab, miks ta käsi imelik on, miks ta vaatab kummalise pilguga – aga ta näebki teise nurga alt! Kaasinimeste negatiivset pilku ei tasu karta, tuleb olla julge – me olemegi sellised, igaüks omamoodi eriline,“ rääkis Kersti Suun-Deket oma kogemusest täiskasvanud puudega lapse emana.

Järgmine kord saavad omastehooldajad kokku Rakvere linnavalitsuse 1. korruse ruumis 114 (Lai tn 20) 27. oktoobril kell 16, grupiga saab jätkuvalt liituda.

Katrin Uuspõld