Rakverre püstitatakse skulptuur Edith Kotka-Nymani auks
Kui ülemöödunud nädalal toimus näituse „Meie, virulased“ avamine, teatas kuraator Riho Hütt, et lisaks Lääne-Virumaa kunstnike loomingule saab galeriis tutvuda ka Rakvere aukodaniku Edith Kotka-Nymani skulptuurikonkursil osalenud viie ideekavandiga. „Kesksel kohal troonib võidutöö,“ sõnas Hütt.
Ülle Kask
Rakvere abilinnapea Laila Talunik, kelle vastutusvaldkonnad on kultuur, haridus, noorsootöö ja sport tutvustas põgusalt tulevase monumendi saamislugu. Talunik rääkis, et idee püstitada Rakvere linna aukodanikule Edith Kotka-Nymanile skulptuur tuli Marko Pomerantsilt. „Minu teada pole palju linnasid, kus valitsuse vahetusega pannakse koalitsioonilepingusse punkt, et tuleb püstitada ka üks skulptuur, mis poleks ratsamonument,“ heitis Tartu Kõrgemas Kunstikoolis skulptuuri õppinud abilinnapea viimasel ajal Eestis toimunud monumentide saagade üle nalja.
„Kõlab ehk kummaliselt, aga kui ma kontakteerusin Eesti Kujurite Ühendusega ja rääkisin neile selle loo ära, siis nemad olid positiivselt üllatunud: vau – linn on pannud ühe punkti lepingusse, et on vaja ka kunsti teha,“ rääkis Talunik.
Abilinnapea jätkas, et temal ja linnakunstnik Marju Püümetsal analoogne kogemus, kuidas skulptuurikonkurssi korraldada, puudus. Naised pidasid nõu Kujurite Ühendusega, mille peale üldse mõelda, kui n-ö lähteülesannet koostama hakatakse: mis peaks olema kindlasti kirjas, et see oleks osalevatele kunstnikele ka atraktiivne, kui pikk hanketähtaeg oleks piisav jne.
„Kõik sai üsna peensusteni läbi arutatud,“ selgitas Talunik ja jätkas, et järgmine etapp oli töörühma moodustamine, kuhu kuulus ka Edithi tütar Katrin Nyman-Metcalf ja mõned Edithi sõbrad, kellega arutati, milline skulptuur olla võiks.
„Mõnes mõttes oli protsess pingeline, sest alguses oli meil nagu kaks poolust. Ühest küljest pere, kes algusest peale oli mõelnud, et kui räägitakse Edithile mälestuse jäädvustamisest linnaruumis, kas see võiks siis lihtsalt pink olla, kuna Edith oli väga tagasihoidlik inimene. Teisel poolel oli Marko Pomerants, kes kujutles uhke pronksskulptuuri sellise Edithiga, nagu sõbrad teda mäletasid. Meie Marju Püümetsaga polnud algul kummagi ettepanekuga rahul, sest arvasime, et ühest küljest pingist oleks liiga vähe ja samas ei tahaks tellida ka etteöeldud kujundusega pronksskulptuuri,“ rääkis abilinnapea.
Tänapäeval pannakse Taluniku sõnul pinke väga tihti paljudesse kohtadesse ja see ei ole midagi erilist. „See poleks enam niisugune vau-efekt, mis oleks kohane aukodanikule. Konkreetse tellitud pronksskulptuuri puhul kartsime, et see poleks ehk kunstnikele huvitav väljakutse ja nad ei saaks rakendada kogu oma loovust. Lõpuks jõudsime kompromissini – paneme kaks asja kokku, et tekiks koht, kus istuda, puhata ja mõtiskleda ning vaadata midagi erilist, mis sümboliseerib kõike seda, kes Edith oli,“ jätkas abilinnapea.
Taluniku märkis, et töörühmast oli palju abi, sest igaüks kirjutas ka väikese essee, mida talle Edith tähendas, milliseid sümboleid kandis, andes nõnda kunstnikele mõista naise isiksuse olemust. Skulptuuri asukoht vaidlusi ei tekitanud, sest Pikk 22 väljaku kõrvalt möödus Edithi koolitee.
„Jõudsime järeldusele, et see koht sobitub temaga väga hästi. Žüriisse mina ise ei kuulunud ja nende arutelude kohta ei oska ma kommentaare anda, aga kui ma näen võidutööd „8-aastane Edith“, on minu süda rahul. Arvan, et ta moodustab väga hea ansambli meie teisele aukodanikule Arvo Pärdile pühendatud skulptuuriga keskväljakul,“ kõneles Laila Talunik.
Küsimuse peale, millal tulevase skulptuuri ümbrus ja koledad müürid korda tehakse, vastas linnakunstnik Marju Püümets: „Konserveerime selle koha nii hästi kui saame, sest see on muinsuskaitse all. Selleks on aga rahastust vaja, aga me tegeleme sellega praegu.“
Rakvere linnavalitsus kuulutas läinud aasta novembris välja skulptuurikonkursi, jäädvustamaks aukodanik Edith Kotka-Nymani mälestust.
Võitis „8-aastane Edith“, autorid Gea Sibola Hansen ja Mai Šein. Lisaks osalesid järgmised tööd: „Columba“, autorid Mari-Liis Tammi Kelder ja Eero Liivrand; „Aukodanik“, autor Tiiu Kirsipuu; „Vari“, autor Art Allmägi ja „Väike Edith“ autor Bruno Kadak.
Praku teeb elu ettearvamatuid keerdkäike ja seoses koroonapandeemiaga on Rakvere Galerii alates 3. märtsist suletud. Kui kõik hästi läheb ja kunstigaleriid ning muuseumid uuesti avatakse, saab alates 30. märtsist kuni 10. aprillini minna uuesti kaema näitust „Meie, virulased“ ja tutvuda ka Edith Kotka-Nymani skulptuurikonkursile laekunud viie töö kavandiga.
Edith Evelyn Kotka-Nyman (4. mai 1932 – 7. aprill 2017) sündis Tallinnas, kuid kasvas üles Rakveres. Tema isa töötas Viru maavalitsuses insenerina. Perekond Kotka elas Kreutzwaldi tänava majas 5a. Esimesse klassi läks Edith Pika tänava algkooli. Sõja ajal kolis perekond Pärnusse, kust 1944. aasta sügisel põgenes punaväe eest Rootsi.
Edith alustas 1952. aastal õpinguid Stockholmis, gümnaasiumis, mille lõpetamise järel jätkas haridusteed Stockholmi Ülikooli tarbekunstiteaduskonnas kunstiajaloo ja hiljem prantsuse keele erialal. Ülikoolist saadud joonistamisõpetaja kutsega asus ta tööle Uppsalas ning õpetas ka Rootsi koolides eesti keelt.
1990-ndatel sai Rakverest Sigtuna kommuuni sõpruslinn, sõprussidemete arendamises mängis suurt rolli just Edith Kotka-Nyman. Edithit võib pidada Rakvere hea tahte saadikuks. Ta oli tasuta tõlk ja giid, sõpruslinna eesti keele õpetaja ja eesti kultuuriloengute pidaja, Rakvere ajaloo väsimatu tutvustaja, elav kontakt kahe linna ja inimeste vahel.
1998. aastal pärjati Edith Kotka-Nyman Rakvere linna aukodaniku tiitliga ja 2007. aastal omistati talle Valgetähe V klassi teenetemärk.
Kasutatud allikad: Rakvere linnavalitsuse koduleht. Vikipeedia.
Foto: Rakvere linnavalitsus
