Saksa noormees õppis Haljala külje alla puitu käsitsema

Tim Rensing tuli Eestisse praktikale Saksamaalt, kus tema sõnul naljalt puidu käsitsi töötlemist ei näe. Hakkaja noormees sai väärtuslikke kogemusi, kuid tõstis ühtlasi praktikakohta pakkunud ettevõtja usku õpipoistesse – eeskujulik praktikakogemus innustas nii õppurit kui ettevõtet.

Liisi Kanna

Kui Eestis on huvi puutöö vastu pigem madal, siis huvitaval kombel pakub välismaalt tulevatele praktikantidele just see iseäranis huvi. Eelmisel aastal Rakvere Ametikooli Erasmuse õpirände raames vastu võetud 95 praktikandist 42 tulid puidu valdkonda.

Hiljuti praktikal olnud üheksast sakslasest toimetasid neli Lääne-Virumaa puiduettevõtetes. Nii ka Tim, kes sai praktikakoha Haljala külje all Vanamõisas asuvas Holz Haus Team OÜ-s.

Väärtuslik käsitööoskus

Ettevõtte juht Rivo Kisand rääkis, et toodetakse kõike, mida puidust teha annab – maju, saunu, treppe, mööblit jne – ning seda käsitööna. „Tegelikult on see fanatism, mis valdkonda edasi viib. Eesti klient ei ole ju nii maksevõimeline kui läänemaailmas. Kui tahad arendada ja investeerida, siis pead ikkagi välisturule tegema ja mahtu kasvatama. Aga meie siin lähtume pigem kvaliteedist kui kvantiteedist,“ sõnas Kisand.

„Ega miljonäriks see töö ei tee ja seepärast ei taheta Eestis ka väga puutööd õppida,“ jätkas ettevõtja.

Kui Eesti noortele tundub puuesepatöö ehk iganenud ning kohalikes tingimustes alamakstud, siis välismaalased hindavad meil veel säilinud oskuseid, mille praktiseerimiseks koha leidmine mujal sageli keeruline. Näiteks Timi sõnul tema kodumaal seesugust puidu käsitsi töötlemist naljalt ei näe ning siin saadud kogemused on seda väärtuslikumad.

Ka Kisand nentis, et maailmas, kus kogu tootmine masinatele üle läheb, tasuks ikka käsitööoskust edasi anda. Temagi oleks nõus ka kohalikke noori praktikale võtma, aga ikka neid, keda asi huvitab – selliseid nagu sakslane Tim. Koostöö ametikooliga ka kohalikele õpilastele palgi käsitsemise praktika pakkumiseks on niisiis mõttekoht.

Saksa noormehe praktikale võtmine oli Rivo Kisandi jaoks teine seesugune kogemus, kevadel käisid tal ka õpipoisid Prantsusmaalt, kelle tegemistega ettevõtja sugugi rahul ei olnud. „Tim on juba veidi vanem ja teab, mida ta elult tahab. Asjalik poiss! Olen väga rahul, see oli suurepärane kogemus,“ lausus ettevõtja.

Rivo Kisand rääkis, et esimeseks eesmärgiks oligi lasta lihtsalt proovida, mida see käsitöö endast kujutab. „Tim sattus nüüd küll sellisel ajal, et tema palgikoorimist teha ei saanud. Oli juba valmis kooritud palk. Kõige esimene asi oli pinkide valmistamine, siis tegi ka laua juurde ja lõpuks saigi komplekt,“ tutvustas ettevõtja Timi kätetööd.

Armastus puutöö vastus

Timi sõnul omandas ta praktika jooksul palju kasulikku. „Töötasin näiteks palju mootorsaega. Saksamaal kasutame peamiselt juba saetud puitu,“ tõi praktikand näite. „Palju uut infot sain ka käsitöö-palkmajade ehitamise kohta. Saksamaal ei näe väga palju palgist maju, enamasti kasutatakse puitu vaid raamistiku tegemiseks,“ jätkas Tim.

Noormehe sõnul on ta alati armastanud puutööd, kutsekooli selle ala õppimise juurde jõudis ta aga erinevate põhjuste kokkulangemisel. Algselt õppis noormees hoopiski ülikoolis arheoloogita. „Kuid sellel erialal on Saksamaal vähe töökohti. Õpingud olid põnevad, kuid otsustasin, et ei lõpeta ülikooli, otsin töö, ning püüan leida valdkonna, millega tegeledes oma tulevik veeta,“ selgitas Tim.

„Puutööd sain proovida juba noorena isa kõrvalt, kes väikeseid asju valmistas. Ning pärast kooli veetsin aasta vabatahtlikuna puidutööstuses, kus valmistati mööblit. See oli mu esimene tõeline kogemus puutööga,“ meenutas ta.

Mööblit toodeti aga siseruumides, samas meeldib Timile väga töötada õues, mida ta ülikooliõpingute ajal väljakaevamistel palju ka teha sai. Nii jõudiski noormees alani, kus põimuvad puidu valdkond ja välitöö – ehitada maju.

„Tulevikus, kui alustan loodetavasti oma äri ja valmistan palkmaju, on siin saadud teadmised mulle suureks abiks,“ võttis Tim praktika tarvilikkuse kokku.

Praktikant Tim oma kätega valmistatud mööblikomplektiga. Foto: Liisi Kanna