Suitsidaal-depressiivne samasooliste arm

Sel nädalal jõuab kinodesse film „Kõik me võõrad“, millest tasub hoiduda homofoobidel, kuna filmi sisuks on homoseksuaalse mehe pained oma eluga hakkamasaamisel.

Margit Adorf

Kino kodulehel olev info ei ole filmi sisust jutustamisel päris piisav, seega alustuseks tõesti hoiatan, et alaealisi lapsi ei tasu seda linateost vaatama lasta. Esiteks on seal üks päris pikk meestevaheline lembestseen, aga teiseks on film lapseohtu vaataja jaoks liiga keerulise ülesehitusega ja kohati ka hirmutav. Siin on seksi, surma ja tabu.

Filmi peategelaseks on stsenarist Adam (Andrew Scott), kes elab suures kortermajas üksildast elu ja on alustanud tööd kas näidendi või filmistsenaariumi kallal, mille loomiseks sukeldub oma lapsepõlvemälestustesse. Ühel õhtul läheb tõenäoliselt taas käima tuletõrjealarm ning Adam marsib tülpinult korterist välja alla tänavale, et veenduda selles, et midagi ei ole juhtunud. Alarmi on käivitanud tõenäoliselt ainus majas elav naaber Harry (Paul Mescal), kuna kõikide teiste korterite aknad sel majapoolel on pimedad. Adam näeb Harryt seismas oma 6. korruse korteri aknal.

Samal õhtul tuleb purjus Harry tema ukse taha tutvust sobitama ja püüab Adamiga flirtidagi. Kohe filmi algusest on selge, et tegemist on kahe homoseksuaalse mehega, selles vallas mingit teisitimõistmist ei saa olla. Adam ei võta vedu, kuid kui ta Harryt hiljem taas liftis kohtab, ütleb, et võiks küll mõne napsu teha.

Film on üsna segane, kui ei tea, mida arvata või oodata. Mingil hetkel läheb loomepiinades vaevlev Adam kuskile linnalähedasele välule, kus näeb metsaservas seismas mingit meest, kellele ta järgneb. Mees on noorem kui Adam, kuid osutub hiljem tema isaks, kes kutsub poega koju. Kodus on ka pojast palju noorem ema, kes on Adamit nähes südamlikult soe ja rõõmus. Nad võõrustavad Adamit enda juures ja lähevad sõbralikult lahku. Alles hiljem selgub, et ema ja isa on ammu surnud, juba siis, kui poiss oli alles 12-aastane. Adam on seega pidanud oma probleemidega ise hakkama saama, kuid tema igatsus vanemate järgi on suur.

Ta külastab oma surnud vanemaid veelgi ja räägib emale sellest, et on homoseksuaalne ja on seda kogu aeg olnud, sünnist saati. Ema on üllatunud, isa eriti mitte. Võimalik aga, et ka isa pole päris puhas hetero. Neil omavahel midagi siivutut küll ei toimu, aga teineteisemõistmine on sügavam kui ühelt vana aja isalt eeldada võiks. Mingil hetkel saavad vanemad nagu ise ka aru, et nad on surnud ja uurivad pojalt oma surma kohta.

Vahepeal tutvub Adam Harryga rohkem, nad astuvad vahekorda ning mõlemad loodavad, et neist saab nüüd paar. Hiljem aga Adam avastab, et Harry on end oma korteris ära tapnud ja see on juhtunud juba päris hulk aega tagasi. Sellest hoolimata kohtab ta Harryt edasi…

Ma ei arva siinkohal, et oleksin sisu nüüd liiga palju ümber jutustanud. See on niisugune film, et sul kas on selle vastu huvi või mitte. See on isikliku kogemuse, sisekaemuse, haakumise film. See kas kõnetab sind hingeliselt ja puudutab sügavalt või jätab täiesti külmaks. Pigem kõnetab see sind siis, kui oled end elus tundnud üksildasena, leinas, depressiivsena, suitsidaalsena, teistest eraldatuna, igatsedes taga armastust ja see armastus on su jaoks kättesaamatu. Režisssöör Andrew Haigh on oma autorifilmis püüdnud edasi anda nn gay-üksilduse olemust, tehes seda väga mõtlikult ja poeetiliselt. Üksildus aga sugudest või seksuaalsest sättumusest ei hooli, nii et see peaks puudutama inimesi universaalselt.

Filmi lugu ei ole originaallugu, see põhineb Taichi Yamada 1987. aastal ilmunud romaanil „Võõrad“ (Ijintachito no natsu). Sama teose järgi on ka varem film tehtud, see 1988. aastal valminud romaani pealkirjaga lugu oli aga hoopis õudusfilm. Keda huvitab, siis üles võib filmi leida ingliskeelse pealkirja „The Discarnates“järgi, režissööriks Nobuhiko Ôbayashi. Jaapanlaste originaalteoses ei ole homoseksualismiga midagi pistmist, peategelane Harada on stsenarist ja tema sõber plaanib abielluda ta eksabikaasaga, satub ka oma ammusurnud vanemate juurde, kuid ei tunne neid ära. Haradale saabub külla temaga samas kortermajas elav kaunis naine Kei, kellega tal areneb armulugu. Jaapanlaste loos hakkab peategelane ise vaikselt zombistuma ja Kei räägib mehele, et tema vanemad imevad temast elujõudu välja. Selles filmis läheb asi lõpuks päris võikaks kätte.

„Kõik me võõrad“ seda rada ei lähe, nii et siinkohal on tegemist vaid Yamada romaanist inspiratsiooni saamisega, mitte selle otsese adaptsiooniga. Ja see siiski jääb oma olemuselt romantiliseks draamaks, mitte ei muutu mädaseks õudukaks.

Andrew Haigh film on mitmekihiline ja mõtlik, väga teatraalne ja kunstipärane, kindlasti mitte igale maitsele sobiv. Tegelased on siin tõsised ja endassetõmbunud, vaiksed ja üksildased, hirmudest painatud, muserdatud ja lihtsalt püüavad kuidagi oma eluga hakkama saada. Kindlasti ei ole see film kogu tõde homoseksuaalsete meeste maailmast, kuid see siiski edastab pieteeditundeliselt nende meeste muresid, kellel on olnud raske oma seksuaalse sättumusega ühiskonda sulanduda, sellega leppida, lapsepõlvest välja kasvada, suhteid luua. See on tõsine ja melanhoolne film, mis kätkeb endas palju nostalgilisi meloodiaid ja sulnist meestevahelist õrnust. Kui tunnete, et siinse kirjelduse peale kannatate seda vaadata, siis minge. Kui mu jutt teis aga õudusvärinaid tekitab, siis jätke parem heaga vahele.