Töövarjud käisid varjuteatrit ja loheproove lähemalt uurimas

Vasakult Oskar Gorodilov, Getter Marii Kalvik, Adeele Aart ja Tiina Mälberg. Foto: Kristo Kruusman

Rakvere Teatris on käimas koguperelavastuse „Lohe linna all“ proovid. 17. novembril jälgisid tööprotsessi ka töövarjud. Õpilased on varemgi teatris karjäärivõimalusi uurimas käinud, seekord sattusid töövarjupäevale korraga kaks Sõmeru põhikooli 7. klassi õpilast.

Piret Saul-Gorodilov

Oskar Gorodilov õpib 7. a klassis ja Adeele Aart 7. b klassis. Üllatus oli suur, kui teatrikohvikus kohtus Oskar näitleja Tiina Mälbergiga ja Adeelele oli vastu tulnud trupijuht Getter Marii Kalvik. Kumbki juhendaja vestles oma varjuga ning siis juhatati õpilased prooviruumi, kus nad vaikselt lavastusprotsessi jälgida said.

„Mulle meeldib näitlemine,“ vastas Oskar küsimusele, miks ta tahtis just näitleja töövarjuks hakata. Oskar selgitas, et osales suvel vabaõhulavastuse „Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas“ massistseenides ja kuigi proovid olid väga kurnavad, siis publiku ette astumine korvas kõik kannatused.

„Teater ei lase väga kergekäeliselt kedagi proove jälgima,“ selgitas Tiina Mälberg, kuid lisas, et koolilaste huvi teatri vastu on väga sümpaatne. „Seekord sattusid noored väga toredasse protsessi. Kindlasti oli kogemus neile rikastav, mõtlemapanev ja selgitas veidi, kuidas teatrit tehakse,“ rääkis näitleja, kes ise lavastuses „Lohe linna all“ kaasa teeb.

Tiina Mälberg saatis enne varjupäeva Oskarile näidendi teksti, et poiss tuleks proovi ettevalmistunult. „Meile oli ka kasulik veidi testpublikut tajuda ja näha, kas see neid ikka köidab,“ tunnistas Mälberg ja kuigi tegu oli vaid väikese jupiga kogu lavastusest, oli reaktsioonidest näha, et lugu haaras kaasa.

„Nüüd said nad näha, kui peen ja ajamahukas töö on selle taga, et väike osake kogu laval toimuvast ette valmistada. Ühtlasi õpetlik, sest millegi saavutamiseks tuleb koolitöödeks ka pidevalt korrata,“ rääkis kogenud näitleja.

Oskar kinnitas, et tekst oli talle arusaadav. „Seal oli mitu erinevat Ukraina muinasjuttu kokku pandud ja üks oli näiteks sellest, et võõraid ei tasu alati usaldada,“ rääkis poiss. Veel tulid sellesse proovi näitlejad Margus Grosnõi ja Tarvo Sõmer ning loomulikult oli seal ka lavastaja Helen Rekkor.

„Nad hakkasid näitlema, aga lavastaja sättis nende liigutusi ja mõnikord mõtlesid näitlejad ise ka, kuidas liigutusi teha,“ vahendas Oskar muljeid proovisaalist. „Nad võtsid seda osa, mis jutustas pardilugu, ja veel kassi ja kuke lugu, ja läksid mära looni,“ tuli poisi jutust välja põnev jada tegelasi, keda lavastuses näha saab. Oskar tunnistas, et kodus teksti lugedes tekkis küll oma fantaasia ja kerkisid pildid sellest, mismoodi lugu laval välja näeb, aga seda, mida proovis nägi, ta kujutleda ei osanud. Loomadena kasutati kasukaid, elu puhuti sisse ka sokkidele ja päikeseprillidele.

Adeele Aart tunnistas samuti, et teda huvitab näitlemine ja sellepärast otsustas teatrisse töövarjuks minna. „Mul ei olnud kindlat näitlejat valitud ja siis pakuti hoopis, et võiksin trupijuhi juurde minna,“ rääkis tüdruk. Getter Marii Kalvik näitas talle väljasõidu- ja etenduste plaane ning selgitas, et Rakvere Teater teeb hästi palju väljasõite üle Eesti. Adeele sai põgusa ülevaate trupijuhi tööst ja pääses samuti proovisaali.

„Ma teadsin, et see on mingi lugu lohedest,“ rääkis Adeele, kes polnud tekstiga tuttav. Ta kinnitas, et proov oli väga lahe. „Varjuteater oli eriti huvitav,“ kõneles tüdruk ja selgitas, et varje tegid näitlejad oma kehaga ning siis tuli tekst lindi pealt, sest näitlejad olid sellistes poosides, et väga imelik oleks samal ajal veel teksti ütelda.

Trupijuht Getter Marii Kalvik leidis, et see on väga hea, et noored saavad võimaluse teatris töövarjuks käia. „Ise sain varakult aru, et näitlejaeriala pole päris minu jaoks, aga ikkagi oli soov teatriga seotud olla. Siin töötab palju inimesi, kelle roll on samuti väga oluline, et kõik toimiks, aga alati ei paista nad vaatajale silma,“ rääkis noor trupijuht, lisades, et asus teatrisse tööle hiljuti. Ta avastas, et teater otsib trupijuhti ja hariduse poolest sobis see talle väga hästi. „Õppisin Viljandi Kultuuriakadeemias kultuurikorraldust ning spetsialiseerusin etenduskunstide valdkonnas,“ tutvustas neiu oma tausta ja leidis, et olgugi seitsmenda klaasi õpilased veel väga noored, oluline ongi varakult hakata mõtlema oma õppesuuna ja -võimaluste peale.

Töövarjude käest sai peale värskete kogemuste jagamist küsitud, kuidas näitlejatöö nüüd tundub. Oskarilt kõlas napp ja konkreetne vastus: „Ikka meeldib! „ ning Adeele kuulutas pikalt: „Jaa!“ Samuti olid mõlemad põnevil, et detsembris juba täiesti valmis lavastust „Lohe linna all“ vaatama saab tulla. Oskar kinnitas, et kuigi on teksti lugenud ja teab, millega lugu lõppeb, siis nüüd on huvi veelgi suurem.

Töövarjupäeva lõpuks pakuti õpilastele võimalust vaadata uuslavastuse „Nipernaaditalv“ läbimängu. Kõigepealt said noored teada, et läbimäng on peaaegu nagu esietendus, ainult, et testpublikuks on teatritöötajad. Täiskasvanutele mõeldud lavastus nõudis veidike avaramaid eelteadmisi kui teismelistel lastel. Adeele tunnistas ausalt, et ega ta palju aru ei saanud, aga kogemus oli sellegipoolest väga lahe ning eriti avaldas muljet lehm lavakujunduses ja päikese moodi ratas taustal.

„Ma sain aru, et kirjanik pani ennast ühte enda loosse sisse. Ja lehm oli ka lahe,“ rääkis Oskar, lisades, et see on päris irooniline, sest lehm oli heinast tehtud ja lehmad ju söövad heina.

Tõe huvides olgu öeldud, et lehm lavakujunduses oli siiski punutud painduvatest okstest. Irooniat leidus lehmas siiski, sest kas kogemata või taotluslikult on punutise nimi Punik.

Igatahes, kui lavastuse „Nipernaaditalv“ teema ja tekst olid 7. klassi õpilaste jaoks veel keerulised, siis võib julgelt väita, et lavakujundusega pandi rammusalt kümnesse.

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga