„Tüdrukune“ – lohutav lugemine ahistatud naistele

Kirjanik Eia Uus andis äsja välja romaani „Tüdrukune“, mis erineb oluliselt autori varasematest teostest, rääkides ehedal viisil rasketest teemadest.

Kaire Kenk

„Tüdrukune“ on juba kuues raamat, mis Eia Uusi sulest ilmunud. Kõige enam teatakse teda kui „Minu“-sarja „Minu Prantsusmaa“ ning romaani „Aasta Pariisis“ autorit. „Tüdrukune“ on aga hoopis teistsugune kui Eia varasemad teosed.

„Mulle on alati meeldinud ilus kirjandus, ilukirjandus selle kõige paremas mõttes, kuid romaani „Tüdrukune“ kirjutades ma tõepoolest lihtsalt kolelesin,“ lausus autor.

„See raamat lihtsalt juhtus minuga,“ muigas Eia. „Kõik inimesed, keda olen kohanud ja kõik nendega juhtunud lood, mida olen kuulnud – kõik on kuidagi iseenesest jõudnud sellesse raamatusse.“

Ka oli Eia sõnul täiesti teistmoodi kirjutamise protsess. „Hästi loomulik, mitte mingit keevitamist ei olnud. Kirjutasin kolme nädala jooksul õhtuti pärast tööd, kui pea oli väsinud ja keskendumisvõime tegelikult selleks päevaks juba otsas, ma ei mõelnud ette, mis saama hakkab, vaid see kõik lihtsalt kukkus minust justkui valmis kujul välja. Selles raamatus on tegelikult üks väga hea peatükk, mille ma kirjutasin valmis juba 19-aastaselt, ja see tundub mulle tänagi täiuslik. Toimetajana töötades tahaksin sageli kõik oma varasemad raamatud praegu ümber kirjutada, aga „Tüdrukust“ ja seda peatükki mitte!“ rääkis autor.

Temaatika

Autor tõdeb, et uus raamat on tema varasematest teostest niivõrd erinev, et lugejale tuttavat käekirja ei maksa sellelt oodata. Ka oli üks tuttav väitnud, et lugejad, kes mäletavad Eiat kui kauni „Minu Prantsusmaa“ autorit, saavad šoki, sest seekord on teemaks ahistamine, diskrimineerimine, naise seksuaalsus, argiseksism ja seksuaalne vägivald.

Lisaks naiste seksuaalsuse teemadele, leiab raamatust vihjeid ka teistele tänapäeva ühiskonnas päevakajalistele teemadele – kehateadlikkus, igapäevased ahistamissituatsioonid ja armastus. Fookuses on ka Eesti poliitika telgitagused ja poliitikute võimumängud, mida on kujutatud ehmatavalt tõetruult ja eluliselt.

„Kuid ma siiski loodan, et raamat on lugejatele naljakas ning irooniline. Kui ma oleksin nendest teemadest, mida raamatus käsitlen, kirjutanud tõsises võtmes, oleksin ise inimvare ja lugejad peaksid end hammastega raamatust läbi närima. Tegelikult sündiski see raamat puhtalt selle pinnalt, et olen juba kaks aastat pidanud inimestele selgitama, miks naised marsivad, mis ja miks on #metoo ning kas selle aktivistid võitlevad meeste „vastu“. Seni, kuni ühiskonnas naiste ahistamisest ei räägita, tunneb iga naine, kes midagi sarnast kogenud on, et tema on ainus imelik, kes nii tunneb, või kes sellisesse olukorda sattunud on,“ nentis Eia.

„Oleksin tahtnud, et selline raamat nagu „Tüdrukune“ oleks ilmunud siis, kui mina olin 16-aastane. Aga teismelised tüdrukud on tegelikult väga erinevas vanuses. Lugege raamat läbi ja siis otsustage, kas annate seda oma teismelisele lugeda või mitte,“ muigas kirjanik.

Romaani peategelane on ootamatust töökaotusest šokis Lilian, kes kohtub peol ühe noore naisega. Sõlmitud tutvus toob aga peategelases esile uued tunded ning avab vanad haavad. Kui Lilian kutsutakse tegema valimiskampaaniat peaministrikandidaat Triinu Tuhalale, sukeldub ta töösse halastamatus poliitikamaailmas. Hoolimata tempokast karjäärist ja mehest tema elus, ei saa ta peast 20-aastast Monat. Tänapäeva Eestis aset leidva sündmustikuga romaani keskmes on naiste kogemused, pinged, hirmud ja võimalused.

Tagasiside

„Ilmunud on kõige robustsem, aga samas kõige endassehaaravam raamat, mida viimasel ajal eesti kirjanikult lugenud olen,“ nentis poliitik Keit Pentus-Rosimannus. „Jah, muidugi on see ilukirjandus, aga selles raamatus on rohkem elulist tõde kui mõnes dokumentaalprojektis ja ma usun, et „Tüdrukune“ toob kaasa väga palju väga olulisi vaidlusi väga paljudes seltskondades,“ ütles poliitik.

„Lugemine oli valus. Kui ma saaksin, teeksin selle raamatu kohustuslikuks kõigile meestele. Ja nendele, kes söandavad rünnatud naistele öelda, et nad on äkki ise seda põhjustanud,“ lisas kirjanik Andrei Hvostov, terava ja läbinägeliku pilguga kirjanik.

Käsikiri saavutas Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda koha, žüriiliikmed hindasid romaani vaimukalt kirjutatuks, kaasahaaravaks ja sisendusjõuliseks. „Käsikirja trump on sugestiivsus ja kaasahaaravus. Kindla käega kirjutatud. Lahedad olid PR-maailma ja ajakirjanduse kujutused. Loo taga on MÕTE, mida autor edastada tahab“ on Eia tema raamatu kohta avaldatud mõtted kokku kogunud.

„Tüdrukune“ on nii provokatiivne ja ehe, et ainuüksi selle katkendi lugemine põhjustas Saksamaal toimunud kirjandusõhtul nõnda palju mõtteainet, et vestlusosalised unustasid end kuueks tunniks teose teemade üle arutama. Nimelt saadeti tema raamat n-ö Eestit koos Eiaga esindama selleaastasele Junge Literatur Europale. Ürituse jaoks tõlgiti paarkümmend lehekülge Eia uudisteost saksa keelde ning „Tüdrukuse“ esimesed tutvustused toimusid hiljuti hoopis Saksamaal.

„Raamat äratas elavat huvi, inimesed tahtsid ikka ja jälle selle üle arutleda. „Tüdrukune“ tuli vestlustes aina teemaks, sest puudutas isiklikult kõiki inimesi, kes kohal olid. Eriti aga naisi, kellel kõigil oli mõni raamatus juhtunuga sarnane seik jutustada,“ muljetas Eia.

Isegi raamatu kaanekujundus pakub huvitavaid tõlgendamisvõimalusi. Sellel on käsi, mis sätib naisterahva juukseid. Kas see on raamatu üks peategelastest, peaministrikandidaat Triinu Tuhala, keda kampaaniafoto jaoks ette valmistatakse? Aga võib-olla 20-aastane Mona, keda 39-aastane Lilian oma maitse järgi „kultuurseks“ inimeseks ümber kujundab?

„Või siis on see igaüks meist, kellele on lasteaiast saati õpetatud, kuidas tüdrukud peavad istuma ja astuma, kuidas ei tohi vastu rääkida. Kedagi taga ei tohi ajada, meeleheitlik ei tohi olla, aga raskesti kättesaadav peab olema, litsakas ei tohi olla,“ muigas autor.

„Mu ema ütles lugedes, et tal on mu pärast häbi. Ta ei öelnud seda pahatahtlikult, ta väga armastab ja toetab mind, vaid ta pidas silmas seda, et raamat käsitleb paljusid teemasid, millest Eestis ei ole varem kunagi räägitud – ja ma kasutan raamatus sõnu, mida korralikud tüdrukud ei kasuta, kirjeldan asju, mida meid on õpetatud häbenema,“ tõdes Eia.

Tema ema Liivia Anion, muuseas ka raamatu korrektor, vaidles vastu: „Käsikirja lugedes ma lausa kangestusin mitmete stseenide ja sõnakasutuse juures. Olen ju pärit põlvkonnast, kus kõige rumalam sõna oli kurat ja kus raamatutes kunagi ei ropendatud ega ameletud. Keegi ei rääkinud masturbeerimisest ega orgasmidest. Mul oli enda kitsarinnalisuse pärast seda raamatut lugedes häbi, mitte Eia pärast!“

Eia Uus: „Raamat sündis selle pinnalt, et olen juba kaks aastat pidanud inimestele selgitama, miks naised marsivad, mis ja miks on #metoo ning kas selle aktivistid võitlevad meeste „vastu“.“ Foto: erakogu