Turul peab oskama ostjale õunu „pähe määrida”

ounad1

Puud on õunte all lookas. Ploomid-kreegid ammu küpsed. Aiavärava taga aga pole järjekorda saagile. Pead hakkama otsima kohta, kuhu ja kuidas sügisande realiseerida. Üks võimalus on võtta kogu oma julgus kokku ja minna neid turule müüma.

 

Ülle Kask

 

Kui siinkirjutaja pea poolteist kuud tagasi Rakvere turul reportaazhi tegemas käis (31.08. „Rakvere turule jõudis hapukurgihooaeg”), ei osanud ta uneski näha, et õige pea on ta ise oma ubinate, kreekide, ploomide, kibuvitsamarjade ja paradiisiõuntega seal kauplemas.

Aga nii möödunud nädala laupäeva varahommikul juhtus, kui ma oma killavooriga turule jõudsin. Eelmisel päeval olin loomulikult Rakvere turu administraatori juures müügileti broneerinud.

 

Miks kodumaiseid õunu ei taheta?

Siinjuures tuleb kohe mainida, et eestimaist õuna turult palju ei osteta. Isegi ilma rahata ei taheta. Kui mõni ostabki, siis väga vähe ja imeodavalt.

Jääb arusaamatuks, miks süüakse meelsamini Poola omi, mis kaubanduskeskuste müügilette täidavad, aga eestimaine puhas kraam põlatakse  ära. Vastust sellele küsimusele teab vaid tuul.

Mina sain oma õuntest lahti. Kasumit ei teeninud, aga kahjumit ka ei kannatanud.

Kui ma laupäeva varahommikul autoga Rakvere turu juurde letti sõitsin, et laadung maha laadida, tõttas mulle appi potipõllumees Tiiu Sats.

Tavaari oli mul parasjagu: kaks suurt pappkasti õunu „Tartu roos“, suured vanaaegsed kartulikorvid antoonovkaid; kaks ämbrit sügisjoonikute või jumal teab millega – isegi kogenud müüjad ei osanud kindlaks teha, mis sorti mu punase-rohelisekirjud täpselt on.

Peale õunte panin müüki ämbritäie kreeke, ploome ja kibuvitsamarju. Ka paradiisiõunu oli väikene korvike.

Müügilett kenasti valmis sätitud ja kaup välja pandud, troonis kõige ees vana tsaariaegne margapuu, mille vanavanaisa kunagi Siberist kaasa oli toonud. Margapuuga plaanisin kaupa kaaluma hakata.

Optimistlikult ja naeratades seadsin end triksis-traksis leti taha ja jäin ootama. Keda aga ei tulnud, olid ostjad. Esimese tunni jooksul ei tahtnud mitte keegi mitte ühtegi õuna. Väike närv tuli juba sisse, et jumal küll, mis siis saab, kui pean killavooriga koju tagasi sõitma. Aga seal, nii isakodus kui ka mu oma aias, on õunu veel maa ja ilm, oksad ubinate all lookas.

 

Esimene ostja

Minu parempoolne naabrinna, pensionär Susanna kauples lillekimpude ja villaste sokkidega. Istus kõrgemal kohal ja veeretas sukavardaid näppude vahel. Teda ostjate vähesus ei häirinud. Vasakul olev vanaproua müüs samuti õunu ja ploome. Ka tema oli rahu ise.

Vastaslettide taga kauplev Tiiu Sats sai ikka kartulist ja porgandist vähehaaval lahti. Ostjaid oli ka Osvaldi juures, kelle letil laiutasid suured söögiseened –  sirmikud kui potikaaned. Mees müüs veel jõhvikaid, pähkleid ning supirohelist.

Kui vaikselt seistes ja oodates kauplemine üldse ei edenenud, tulin mõttele, et tuleb muuta müügitaktikat. Hakkasin kõiki möödujaid rõõmsalt tervitama, neile õunu ja ploome pakkuma. Läksin koguni leti ette seisma, et möödujatele head kraami sokutada. Eriti kiitsin antoonovkaid ja Tartu roosi, millest saab väga head moosi ja kompotti.

Ning lõpuks ometi: vanaema lapselapsega ostis terve ämbri kreeke ja ma olin väga rõõmus. Vanaproua teadis, et kreegid tuleb koos kividega pehmeks keeta, seejärel läbi sõela hõõruda ja lõpuks poolpaks mahl koos moosisuhkruga uuesti läbi keeta ning fantastiline kreegidzhemm ongi valmis.

Kauplemine hakkas mulle vähehaaval istuma. Leti juurest mööda kõndinud soomlased enam niisama lihtsalt mu käest ei pääsenud. Nendele müüsin paar karbikest ploome. Aga kui hakkasin neile kibuvitsamarju sokutama, polnud põhjanaabrid enam nõus rahakotte kergendama. Seletasin innukalt, kui kasulik on peale Aqva Spa saunades käimist üks vitamiinipomm, värsketest kibuvitsamarjadest keedetud tee. Soome proua ütles selle peale, et nende maal kasvab väga palju ruusumarjasid.

Tänu „häälega” kauplemisele hakkas äri edenema. Vahepeal pidin ostjatele sosistama, et teised müüjad ei kuuleks, sest kilo õunu maksis „ametlikult” 1-2 eurot: „Pange palun õunte eest rahakarpi kasvõi sümboolne tasu – paarkümmend eurosenti. Peaasi, et neist lahti saan.”

Antoonovkaid ei tahtnud ikka mitte keegi. Lõpuks soovitas naabruses kauplev naine: „Pane siis suur silt juurde, et annad  tasuta!” Tänasin hüva nõu eest ja seda ma ka tegin. Korvidest ei kahanenud õunad aga ka selle nipi peale.

Kolme tunni pärast muutsin uuesti taktikat. Panin kolm suurt kilekotti ilusaid suuri punasekirjusid õunu täis ja läksin taksopeatusesse. Kolm roolikeerajat seisid tühjalt ja ootasid kliente. Sokutasin õunad sohvritele poolvägisi: „Jagage palun neid oma kundedele. Aga pisikese sümboolse tasu selle eest võiksite mulle ikka peo peale laduda,” laususin sohvritele, kes selle peale naerma hakkasid. Nõnda äri ajades kogunes mu rahakassasse kenake viis eurot.

Leti taha tagasi jõudes olin veidi üllatunud, sest naabrinna Susanna kõneles vägagi atraktiivse naisterahvaga, kel väike koer süles. Daam koerakesega ubinaid ei vajanud, küll aga lubas ta lahkelt ennast ja koera fotografeerida.

 

Väike konflikt

Ja siis lähenes keegi naisterahvas ning ütles: „Turul peab viisakalt käituma ja kauplema, aga teie lärmate siin.” Ei jäänud vastust võlgu, vaid ütlesin: „Mina olen oma müügileti taga ja seisan siin kasvõi pea peal, et kaubast lahti saada. Teie aga müüge oma vorstitooteid ja suitsusinki nii viisakalt, kui oskate.”

Kui kellaseierid kahele lähenesid, pidin hakkama otsi kokku tõmbama. Kaks kartulikorvitäit antoonovkaid andsin tasuta ära Turu administraatorile Riina Mitile, kes talvel nendega metskitsi söödab. Tavaostjad neid ju ei tahtnud.

Kui tühi taara ja muu kaasavõetud kila-kola kokku oli pakitud, oli viimane kilekotitäis suuri puna-rohelisekirjusid Tartu roose ikka veel müümata.

Ja siis lähenes eemalt Hillar Pulk, Põlula piisonifarmi ja lehmalautade omanik. Tervitasin teda rõõmsalt ja laususin: „Teie saate nüüd viimased õunad.”

Mees oli veidi üllatunud, aga kui seletasin talle, mis hea kraamiga tegemist on ja et Hillari abikaasa võiks neist maitsvat kooki küpsetada, ostis ta õunad ära. Ligi kolme kilo eest ladus mulle peo peale kaks eurot.

Olin õnnelik, et minu turulkäik nii positiivselt lõppes.

Tänan kõiki Rakvere turul kauplejaid ja administraatorit Riina Mitti, kes mind tol päikeselisel laupäeval välja kannatasid!

 

 

Foto: Siinkirjutaja Rakvere turul õunaäri ajamas. Minu aparaadiga pildistas juhuslik möödakäija.