Nukufilmimärul meeslastele
Sel nädalal jõuab kinodesse ulmefantaasia „Star Wars” uus film, mis jutustab lihtsakoelise loo sõprusest, vaprusest ja pahadest, kes väärivad surma. „Mandaloorlane ja Grogu” on vanamoodsa võnkega pigem nukufilmilik kui kaasaegsete eriefektide pagasiga tehtud ulmelugu. Eriefekte muidugi on, kuhjaga, aga see pole sugugi seda tüüpi, et tegijad oleksid püüdnud ulmelisi tegelasi väga elulähedaseks muuta. Ikka vaatad ja saad aru, et see on nukk, mitte ei mõtle, et vau, kus on alles nukk nii elusaks tehtud, et arugi ei saa!
Mind see mõnevõrra häiris, et lugu oli liiga nukulik ja liiga lihtne. Aga… ma ei ole kunagi olnud suurem asi „Star Warsi” fänn. Lapsest saati pigem ei ole sellest hoolinud, kusjuures nägin seda esmakordselt täiesti sellises vanuses, et oleks võinud kohe suur huviline olla. Mina olin hoopis „Star Treki” paadis. Nimelt, 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses oli Hollywoodi toodangus kaks suurt ulmefrantsiisi: üks oli „Star Wars” ja teine „Star Trek”.
„Star Wars” räägib peamiselt hea ja kurja võitlusest, kujunduselt pigem apokalüptiline, kulunud, palju on olnud purustusi, peab kõike taaskasutama, olema leidlik, väheste vahenditega hakkama saama, niiöelda kivist vett välja pressima. On kaks põhilist vastasleeri ja pidev sõda. „Star Wars” kuulub nn fantaasiafilmide valda, see tähendab, et seal ei püüta üldse reaalsusega mingit sidet hoida ja lugu on pigem muinasjutuline.
„Star Trek” kuulub aga sci-fi kategooriasse ja seal on lugu selles, et üks suur hea ning õilis Galaktiline Ühendus on juba loodud ja käiakse avastamas uusi tsivilisatsioone, kaardistatakse Universumit, otsest sõda alati ei ole, kuigi konflikte ja arusaamatusi võib teekonnal tekkida. Arvesse on püütud võtta teadaolevaid füüsikareegleid, psühholoogiat jms. „Star Trek” oli alguses sari ja hiljem tulid täispikad mängufilmid, „Star Warsiga” on vastupidi. „Star Treki” telesari sai alguse juba 1966. aastal, esimene pikk film tuli 1979. „Star Warsi” esimene täispikk film linastus kinodes 1977. aastal, sarjani jõuti 1985. aastal. Nõukaaegne inimene sai neid filme Eestis vaadata Soome televisiooni vahendusel, seda siis põhiliselt Harjumaal, aga mu sugulased Rakveres suutsid veel ka oma telerist hägusa Soome TV pildi välja pressida (Tallinnas oli pilt täiesti selge ja sai vaadata ka värviliselt, kes oskas seda organiseerida).
See selleks, aga eksisteerib kaks hiidu ja enamasti on nii, et fännid jagunevad klannidesse – ollakse rohkem kas ühe või teise poolt, mõlemal on väga tulihingelisi austajaid. Ajapikku on „Star Trek” maha käinud ja erinevate uuendustega naeruväärseks muutunud, „Star Wars” on aga oma fännibaasi hoidnud ja kogu aeg samade liistude juurde jäänud.
Seega, ka uus „Star Warsi” film on veidi vanamoodsa õhustikuga, mingeid olulisi uuendusi tehtud ei ole, pakutakse vana head mekki, sellist, mida arvatakse, et fännid ootavad. Ja ma arvan, et fännidele meeldib küll, saab noorusaega meenutada ja korraks taas lapsemeelse ärevusega lemmik kangelastele kaasa elada. Hoiatan küll, et päris väikestele lastele see pigem ei sobi, alates 12–13. eluaastast võiks juba peale minna küll.
Lugu on selline: Impeerium, mille vastu varem mässulised võitlesid, on nüüd kokku kukkunud, loodud on Uus Vabariik, mis tegeleb sellega, et sõjakurjategijad liistule võtta. Uue Vabariigi palgal on vabakutselisena Mandaloorlane ehk Mando (Pedro Pascal), kelle kaaslaseks on Grogu nimeline väike tulnuk-laps (ta ei räägi, seepärast pole ka näitlejat), kes on küll väekas, kuid alguses veel ei tea seda, kui väekas, ta alles harjutab oma võimeid.
Mando ja Grogu lähevad päästma huttide tsivilisatsiooni pealiku poega Rottat, kes on pahade juures vangis. Hutid ise on ka pahad ja selgub, et Rottat ootaks vabaduse asemel surm, isegi kaks korda. Nii et teda tuleb ka päästa, isegi kaks korda. Samal ajal kui Mando on väga osav võitleja, on teda ka väga lihtne lõksu püüda – küll teda gaasitatakse ja lastakse elektrisärtsu ning tedagi tuleb päästa ja elule turgutada. Seega, kõige suuremaks päästeingliks on seekord väike nunnu Grogu.
Filmis on palju erinevaid märulistseene ja ohtlikke olukordi, ulmelisi loomi, madusid, eri suuruses roboteid ja ka inimesi. Lennatakse suuremate ja väiksemate kosmoselaevadega, pannakse asju plahvatama. Nii et kes tahab korralikku märulit, siis seda saab… ainult et jah, päris niisugust tunnet ei teki, et sa oled ihu ja karvadega selle sees, nii et sobib ka nõrganärvilistele.
Filmi režissööriks on Jon Favreau, kes on varem teinud näiteks „Iron Mani” filme, aga tuntud ka kui näitleja. Töö on korralik, filmi üle ei tasu tal häbi küll tunda.
Muide, kes veel ei ole vaadanud, aga keda huvitab, siis Disney+ kanalil on võimalik näha ka telesarja „Mandalorian”, millel on väljas kolm hooaega. Ka seal mängib peaosa Pedro Pascal ning Favreau on sarja juures produtsendiks. Sari oli eetris aastail 2019–2023. Grogu on seal samuti üks põhitegelane ja seriaal vaatlebki ka Mando ja Grogu omavahelist kooskasvamist ja arenemist. Kui „Star Warsi” filmides oli tegelaseks vana teadja-väekandja Yoda, siis Grogu on sama liigi alles noor esindaja. Sarjas pole tal algselt hulk aega nimegi, selle saab tegelane alles siis, kui mandaloorlane ta ametlikult adopteerib. Nii et keda huvitab pikale filmile eelnenud lugu, siis vaadake sarja ka. Kes aga soovib vaadata „Star Warsi” varasemaid filme ja erinevaid „Star Warsi” sarju, siis selleks on samuti õige koht Disney+ voogedastusplatvorm, kust leiab selle frantsiisi kõige esinduslikuma valiku
Margit Adorf
