Utoopia unistuste elust

Bunny (Olivia WIlde) ja Alice (Florence Pugh). Olivia WIlde on ka selle filmi režissöör. Foto: Pressimaterjalid

Möödunud nädalal jõudis „Kalevi“ varjus kinodesse ka omanäoline ulmefilm „Ära muretse, kullake“, mis pakub pinget ja põnevust viimaste kaadriteni välja ning paistab silma nii hea stsenaariumi kui tasemel näitlejatöödega.

Margit Adorf

Kui vaatate filmi plakatit või loete kino kodulehelt selle filmi tutvustust, siis võib film kergesti vaatamata jääda, sest ei üks ega teine pole kuigi paljutõotav. Ometi soovitan näitleja ja režissööri Olivia Wilde filmi kinno vaatama minna, eriti sel juhul kui olete raamatusõber, see tähendab, armastate lugusid ja nende arengut nii nagu tavaliselt raamatud neid pakuvad – alguses veidi aeglaselt ja siis lõpuks suure hooga finaali.

Režissöör Olivia Wilde teeb filmis ka ise ühe rolli, olles kõrvaltegelaseks Bunnyks. See ei ole Wilde esimene täispikk film režissöörina, debüüt jõudis kinodesse 2019. aastal, selleks oli „Booksmart“ ehk „Raamatutark“, mis rääkis tuupureist, kes ühel hetkel avastasid, et oleks suure õppimise asemel võinud ka elu veidi vabamalt võtta. Filmi saatis festivalidel suur edu, muuseas nimetas Hollywoodi kriitikute ühendus Olivia Wilde tol aastal ka parimaks naisrežissööriks.

Aga tagasi praeguse filmi juurde. Nagu ikka ulmefilmide puhul, siis laske end kanda filmi ideest ja ärge laskuge liigsetesse detailidesse, see tähendab, et pole vaja hakata juurdlema selle kallal, kuidas küll kõik see tehniliselt võimalik oleks, et kõrbesse on rajatud niisugune kommuun ja kuidas küll saab inimese aju niimoodi manipuleerida või mis see kõik maksma läheks. Kõik need mõtted, kas see ikka päriselt ka reaalne võiks olla, heitke heaga kõrvale. See on utopistlik ulmefilm, kaasaegne muinasjutt, mis jutustab loo sellest, et sinu unistuste elu ei pruugi sugugi olla sinu kaaslase unistuste elu ja et kõik ei ole kuld, mis hiilgab.

Loo peategelaseks on noor naine nimega Alice (Florence Pugh), kes paistab elavat millalgi 1950ndail aastail, kus mehed lähevad hommikul tööle ja naised on koduperenaistena kodus. Kõigil on seljas vastava ajastu riided, kuulatakse selle ajastu muusikat, meeleolu on kantud toonasest kombestikust, ainult et veidike pehmemates toonides, st naised ei paista ülemäära allasurutud olevat. Film ei keskendu sedavõrd mingitele soorollidele, pigem on keskseks just igatsus õnneliku suhte järele.

Esialgu paistab, et kõik on kena, inimesed on rõõmsad ja rahulolevad, aga siis hakkab üks naabrinaine küsimusi esitama ja lõpuks lõikab endal kõri Alice silme all läbi. Samal ajal aga on ka Alice juba oma reaalsuses kahtlema hakanud, näeb mõnikord imelikke korduvaid unenägusid. Muidugi viiakse ta arsti juurde ja seletatakse, et see kõik on psühhoos, stress, valed mälestused, mis tingitud vapustavast vaatepildist.

Kogukonna mehed justkui töötavad kõik mingis ühes kohas, kus tegeldakse maailma paremaks muutmisega ja nende boss on Frank (Chris Pine), kelle edutamise nimel mehed kõvasti pingutavad ja kellele kõik kangesti meeltmööda püüavad olla. Mingit hirmsat vägivalda või ususekti või midagi eriti imelikku nagu välja ei paistagi. Ei tundu olevat tegemist hullu teadlasega või sellega, et kuskil on olnud maailmalõpp. Loo käigus saab vaataja üsna palju nuputada, et mis värk siis selle kogukonnaga õige on. Miks sealt lahkuda ei tohi, miks korratakse aina seda, et just seal on turvaline ja miks üldse peaks olema kogu aeg õnnelik.

Ma ei saa teile siinkohal ära rääkida seda, kuidas asjad kinoekraanil on lahendatud, küll aga saan öelda seda, et teekond finaalini on täiesti nauditav, Florence Pugh teeb hea rolli, ka Olivia Wilde tema kena naabrina on särav, loodud on parasjagu sobivalt helge, kuid lämmatav õhustik. Pidevalt justkui midagi kuskil pinna all toimub, aga mis täpselt, sellest õieti aru ei saagi. See on filmi edasiliikumise mõttes päris hästi lahendatud.

Kui millegi kallal iriseda, siis mina iriseksin sellesama stsenaariumi kallal, mida ma alguses heaks nimetasin. Loo lõpp jäetakse üsna lahtiseks, ma oleksin sellise suure Hollywoodi filmi puhul tahtnud konkreetsemat lahendust. Samas see nii häiriv ka ei olnud, et oleks terve filmi mulje ära rikkunud. Autoreiks Carey ja Shane van Dyke, ekraanile kohendanud Katie Silberman.

Kes hindavad kostüümidraamasid ja armastavad ajastufilme, siis ilusaid kostüüme saab selles filmis näha ohtralt. Häirida võib kunstiline ja heliline lahendus, mis kipub kohati olema veidi teatraalne, kuid õnneks sellega väga üle ei pingutata, film on kergesti jälgitav ja tekitab kindlasti ka kõneainet. Soovitav vaadata koos kaaslasega, et siis hiljem nähtu üle vaielda.