„Astuge edasi!“

astuge-edasi

Rakvere Teatris esietendunud Erki Aule komöödia „Astuge edasi!“ toob publiku ette loo, mis saab alguse, kui sugulastele külla sõitev vanaproua jätab oma korterivõtmed noorele töömehele, kes põranda vahetamise asemel esiti hoopistükkis lõbutüdruku tellib. Samal õhtul külastab korterit aga nii mõnigi teine värvikas isik.

Kuulutaja kõrvutab seekord kaht arvustust – kuidas näeb etendust noor naine ning kuidas elukogemustega mees?

Kuidas teha remonti remontimata?

Kergelt nohikliku välimuse ja kohmaka olemisega Jaanuse tegudest vallandub sündmuste keeris, mis on mõneti piinlik ja naljakas. Lavastuse huumor toetub eelkõige inimeste vallatutele mõtetele ja üleüldisele kohmakusele meeste ja naiste omavahelises suhtluses. Isiklikult nautisin nalju, mis mõjusid rohkem absurdsena, kui neid, mis puudutasid traditsioonilist siivutut mõtlemist.

Uuslavastuses saavad kokku mitme ajastu detailid. Eri stiilid on segunenud tegelaste kostüümides ja rekvisiitides, mitte aga Asta korteris. Kunstnik Eveli Varik on loonud vanaproua kodu äärmiselt lihtsalt ja tõetruult.

Uksi, millest saab edasi-tagasi astuda on lausa neli, mis muudab mänguruumi dünaamiliseks. Sellele vaatamata oleksin soovinud, et valel ajal sisenemisi ja väljumisi kasutatuks situatsioonikoomika eesmärgil veelgi rohkem. Kuna tegevus toimub enamjaolt korteri koridoris, siis uste taha jäävad dialoogid tuleb vaatajal endal kujundada.

Lavastust iseloomustab tempokus ja erinevate karakterite hulk. Kõik seitse näitlejat esindavad eri tüüpi inimesi ja ameteid.

Asta meenutab esialgu ETV ekraanilt tuttavat Hyacinth Bucket´d, kahe tegelase sarnasus väljendub üht värvi rõivastuses, puhvis soengus ja kõnemaneeris. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas ta kriiskava häälega telefoni vastu võtab, kuid minu õnneks seda ei juhtunud. Ühtlasi on proua Asta lavastust siduv tegelane, ilmudes loo alguses ja lõpus.

Markowski naerutab publikut sõnakoomikaga, kõneledes meie emakeelt ilma täpitähtedeta. Markowski tegelaskuju muhedus võidab üsna kiiresti minu poolehoiu. Naaber Ergo ilmub korterisse mõnevõrra vähem kui teised, kuid sellegipoolest on tema esindatud inimtüüp hästi kujutatud. Teistest pealiskaudsemateks jäävad politseinik Pireti ja Jaanuse karakterid.

Näitlejate kostüümid on suuremalt jaolt argised, silmapaistvaks osutub vaid autojuht Tauno riietus, mida tänapäeval ei kohta linnapildis, vaid stiilipeol.

Olgugi, et Asta korter jääb segaduste keerises remontimata, saavad kallutatud inimeste eluvaated. Inimlikkus võidab ihasid ja ehitatud õhulossid taanduvad realistlikeks tegudeks.

Katarina Tomps

Oravaratas veereb tühjusesse

Näidendi autor ja lavastaja Erki Aule on pununud lavale dünaamilise tegevustiku, kus osaliste isikupärased soovid ja kergelt käänulised teod üksteise peale laotuvad ja nii uusi situatsioone loovad.

Klassikalisele komöödiale omaselt näeb laval mitut ust, kust tegelased sisse-välja voorides ootamatusi tekitavad. Tegelaste juures ilmnevad nende oskused ja sotsiaalsed rollid. Samuti soovid, mida täita püütakse ning piirid, mida esialgu küll ületada ei soovita, kuid ollakse olukorra survel sunnitud seda siiski tegema.

Laval näeb sotsiaalsust ja midagi eestilikku, mis tegelaste taustast aimdub. Samas läheneb see sahmerdamine kohati absurdile ja paistab pinnapealsena, omamata sügavust. Kui aga lähtuda sellest, et niisuguse fragmentaarse oravarattana võib olla tajutav ka meie argipäevareaalsus, siis otseseks puuduseks absurdilähedast pinnapealsust pidada ei saa.

Pigem on tegu moodsama lähenemisega komöödiale. Klassikalise komöödiatüki näiteks võiks olla Rakvere Teatri „Maalermeister“, kus tegelasi ka enam välja valgustatakse. Selle etendusega võrreldes toimuvad ja vahelduvad sündmused Aule tükis nii-öelda lühema sammuga, meenutades improteatrit.

Mis komöödia puhul olulisim – nähtud etendusel naeris publik päris sageli. Ma ise küll ei leidnud tükist põnevat “konksu”, mis oleks pannud suurema innuga kaasa elama.

Etenduse lõpus ilmneb ka teine plaan, autori sõnum, kui perenaine on jäänud oma äsja rahvast kihanud korterisse üksi. Selles tühjuses aimdub uue alguse võimalus, mis on kena kunstiline kujund. Tükki vaadates tekkis mul paralleel ka Jim Carrey filmiga “Kõigele “Jah””, kus eikusagile veereva elurajaga mornivõitu mees hakkas ütlema kõigile võimalustele jah ning nii oma elule uue suuna leidis. Kõnealuses tükis on säärase jaatamise vasteks edasi astumine, tegevusse astumine.

Peeter Rästas mängis poola kirjasõpra täiusliku kontsentratsiooniga, selle rolli juures toimis kõik. Silja Miks politseinikuna demonstreeris suurepärast lavalist kohalolekut, mis tõi sahmerdamisesse teistsugust, kaasa elama panevat dünaamikat. Head kontrasti lõi laval Helgi Annast korteriperenaise osas. Annasti, julgeksin öelda, et vanakooli kõnemaneer, kõlas laval väga meeldivalt. Teatri uus näitleja Madis Mäeorg näitas, et koomilist tunnetust tal jagub. Teiste näitlejate esitus – nähtud etenduse lõbutüdruku duubelrollis mängis Saara Kadak – oli pigem ootuspärane, kui üllatav.

Tõnu Lilleorg

Valges jakis Jaune Kimmel, lokkispäine Peeter Rästas, sinises Helgi Annast ja lillepotiga Madis Mäeorg on pööranud pilgud kollases vestis Silja Miksile. Foto: Alan Proosa

Väljatõste:

Autor ja lavastaja: Erki Aule

Kunstnik: Eveli Varik

Osades: Helgi Annast (vanaproua Asta), Indrek Apinis (autojuht Tauno), Saara Kadak või Jaune Kimmel (lõbutüdruk), Silja Miks (politseinik Piret), Madis Mäeorg (remondimees Jaanus), Peeter Rästas (poola kirjasõber Markowski), Tarmo Tagamets (naaber Ergo)