1553: Jane Grey oli kuninganna ainult üheksa päeva

Täna 473 aastat tagasi, 10. juulil 1553. aastal tõusis Inglismaa troonile 16aastane Jane Grey. Ta reedeti talle kõige lähemate inimeste poolt, mistõttu jõudis ta olla võimul vaid veidi üle nädala. Nii on teda hakatud kutsuma „üheksa päeva kuningannaks“.

Jane sündis Suffolki hertsogi Henry Grey ja tema abikaasa leedi Francesi perre. Ta kuulus Inglismaa ühiskonna kõrgkihti, sest ema poolt oli ta suguluses tolleaegse valitseva Tudori dünastiaga: Frances Grey oli kuningas Henry VIII õetütar.

Jane sai alghariduse kodus, nagu tolleaegsetes jõukates peredes oli tavaline. Ta valdas vähemalt viit keelt: prantsuse, kreeka, itaalia, ladina ja isegi heebrea keelt. Jane nautis õpinguid, talle meeldis lugeda raamatuid ja tegeleda enesetäiendamisega. Tõtt-öelda polnud tal lihtsalt muid vaba aja veetmise võimalusi: millist muud meelelahutust võiks laps leida ranges protestantlikus perekonnas, kus on palju keeldusid ja piiranguid.

Ettur poliitikute mängudes

Kui Jane veidi suuremaks kasvas, anti ta kuningas Henry VIII lese Catherine Parri ja tema uue abikaasa, Edward VI onu Thomas Seymouri hoole alla. Tüdruk nimetas selles peres veedetud aastaid oma elu parimateks, mis polnud üllatav, sest oma kodus ei tundnud ta ei armastust ega hoolimist.

Kuid peagi tabas peret tragöödia: Catherine suri sünnitusel. Jane jätkas elamist Seymouri juures, kel tekkisid tüdruku suhtes väga isekad plaanid. Thomas oli võimuahne ja püüdis noore kuninga Edward VI-ga lähedasemaks saada. Kõige paremaks viisiks oli pakkuda poisskuningale abikaasaks Jane’i. Pealegi veetsid lapsed palju aega koos ja neid peeti lähedasteks sõpradeks. See plaan aga ei teostunud. 1549. aastal süüdistati Seymouri riigireetmises ja ta hukati. Seejärel pidi Jane koju oma vanemate juurde tagasi pöörduma.

Samal ajal astus poliitikaareenile uus tegelane: noore kuninga regent, Northumberlandi hertsog John Dudley. Kõik teadsid Edward VI raskest haigusest ja peatsest surmast ning tema vanem õde Mary Tudor valmistus juba troonile tõusma. Dudley polnud aga sellise lahendusega rahul ja kui kuninga tervis veelgi halvenes, asus ta tegutsema.

Dudley veenis Edwardit, et ta vaataks ümber pärimisõiguse põhimõtted ja määraks Jane’i oma järglaseks. Ta esines üsna veenvalt, viidates usulise küsimuse pakilisusele. Mary oli veendunud katoliiklane, Edward aga protestant. Tema õe Mary võimuletulek oleks kõik kuninga kehtestatud korraldused pea peale pööranud ja mõjutanud neid, kes tunnistasid tema usku. Jane aga, olles üles kasvanud protestantlikus peres, ei kujutanud endast mingit ohtu. Lõpuks õnnestus Dudleyl Edwardit veenda, kes määraski Jane Grey oma järeltulijaks. Plaani järgmine osa oli Jane’i abiellumine John Dudley poja Guildfordiga, mis samuti teoks tehti.

15aastase kuninga surma järel oli Dudley esimeseks mureks Mary vahistamine ja sel moel kõigi võimalike ohtude kõrvaldamine. Mary polnud aga rumal ja tal oli palju toetajaid, mistõttu põgenes ta kohe oma põhjavaldustesse Norfolkis. John Dudley mõistis, et olukord on plahvatusohtlik ja muutus veelgi pealekäivamaks, veendes Jane’i krooni vastu võtma. Jane keeldus kategooriliselt, kuid tal polnud enam valikut. Räägitakse, et päeval, kui ta oma lootusetust olukorrast teada sai, olevat ta minestanud.

Kiire tõus troonile ja sama kiire langus

Neli päeva pärast Edward VI surma, 10. juulil 1553 kuulutati Jane Grey Inglismaa ja Iirimaa kuningannaks. See sündmus oli noorele naisele kohutavaks šokiks, sest ta polnud kunagi unistanud troonile tõusmisest. Jane’i troonilejäämise kindlustamiseks jäi üle vaid Edward VI õdede Mary ja Elizabethi vangistamine, kuid neid ei õnnestunud õigeaegselt kinni võtta. Kuninganõukogu sekretär hoiatas Elizabethi ja neiu otsis varjupaika oma residentsis Hatfieldis. Jane’i endine toetaja Arundeli krahv aitas põgeneda Maryl.

Mary ei tahtnud troonikaotusega leppida ja asus kavandama relvastatud mässu. John Dudley mõistis tema kavatsusi suurepäraselt ja otsustas naist ennetada, marssides oma armeega itta. Üht asja ei osanud ta aga ette näha: omaenda meeste mässu. Iga päevaga vandus üha rohkem Dudley toetajaid truudust Mary Tudorile. Vahepeal kuulutas Mary end ise kuningannaks Mary I nime all.

Ka Jane ei jäänud tegevusetult istuma ja otsustas isikliku kontrolli alla saada Toweri valvurid. Ta teatas ka oma armee moodustamisest. Kuid naiivne tüdruk reedeti julmalt: tema ihukaitsjad olid juba Mary poolele üle läinud. Kohale ilmus ka noore kuninganna isa Henry Grey, kes vandus samuti truudust Tudoritele ja käskis valvuritel relvad maha panna, jättes oma tütre täielikult saatuse hoolde.

Valvurid pidasid kinni Jane Grey ja kõik Dudley toetajad, kes olid kavandanud riigipööret. Jane jäi Towerisse, kuid mitte enam kuningannana, vaid vangina. Kuigi Maryle (valitses 1553–1558) anti hiljem hüüdnimi Verine Mary, ei hakanud ta Jane’i esialgu mõnitama ja pakkus talle vangistuses üsna mugavaid tingimusi. Mary mõistis, et riigipöörde korraldasid Dudleyd ja noor tüdruk oli nende käes vaid tühipaljas relv. Uus kuninganna oli isegi valmis Jane’ile andestama, kui ta võtnuks vastu katoliku usu. Kuid endine kuninganna keeldus.

Nii süüdistas Mary 1553. aasta suvel Jane’i ikkagi riigireetmises ja laskis pool aastat hiljem hukata. „Nagu jutlustaja ütles, on aeg sündida ja aeg surra ning surmapäev on parem kui sünnipäev,“ kirjutas Jane Grey oma viimases kirjas Toweri komandandile. Enne surma pani Jane aga oma palveraamatusse kirja järgmist: „Kui mu patud väärivad karistust, siis võivad mu noorus ja usaldus neid osaliselt vabandada. Jumal ja järeltulevad põlved on minu vastu lahkemad.“ Ühtlasi hukati ka Jane’i abikaasa Guildford ja isa Henry.

Jõukasse protestantlikku perekonda sündinud leedi Jane oleks võinud elada õnnelikku ja normaalset elu kõrgseltskonnas. Saatusel oli aga 16aastasele tüdrukule varuks väljakutse, milleks ta polnud valmis. Tema loost võib teha järelduse, et kuningapaleest on vaid üks samm vangikongini. Kuid asjaolu, et kõik juhtus vaese Jane’i tahte vastaselt, muudab selle eriti traagiliseks. Üheksa päevaga elas noor tüdruk läbi elu, mis oli tulvil hirmu, reetmist ja valesid.

Allan Espenberg