Mis oli, see on läinud, mis tuleb – alles ees
Suve hakul jõudis Eesti kinodesse õudusfilm „Tagatoad“, mida saab nüüd veel mõnel seansil vaadata koos 15 minuti pikkuse lisamaterjaliga. Kui te pole linateost veel jõudnud vaadata, siis soovitan. Kui olete juba näinud, siis ütlen, et lisamaterjal on filmi lõpus pärast tiitreid, see ei ole kuidagi teistmoodi monteeritud filmiversioon (nagu mõnikord on režissööri versioonid).
Margit Adorf
Tagatubadest on umbes 10 aasta vältel juba tehtud mitmeid erinevaid filme, sest „tagatuba”“ on omaette õudne linnalegend või kes soovib, siis esoteeriline fenomen, mille kohta laiemates massides hakkas legend ringlema 2019. aastal, mil veebilehel nimega 4chan avaldati fotod kummalistest helekollastest tühjadest justkui kontoriruumidest. Foto oli liigitatud paranormaalsete teemade alla ja õige pea ilmus sinna ühe teise kasutaja selgitus, et tegemist on kohaga, kuhu sa satud siis, kui „kukud reaalsusest välja“ ehk tegemist on kohaga, mis on olemas enne reaalsust või siis kohaga, kuhu meie poolt tajutav reaalsus ei ole veel laienenud ehk see on nn liminaalne ruum, lõputu labürint.
Eestlastele arusaadavas keeles öelduna on selle legendi järgi tegemist üleminekualaga, piiriseisundiga, kus vana on lõppenud, aga uus pole veel alanud. Nagu kirjeldas Ernst Enno luuletuses „Nii vaikseks kõik on jäänud“ – ja mille laulis kuulsaks ansambel Ruja. Kõik me teame neid ridu: „Nii vaikseks kõik on jäänud/ su ümber ja su sees,/ mis oli, see on läinud,/ mis tuleb, alles ees.“ No põhimõtteliselt modernses versioonis kirjeldab luuletaja liminaalset ruumi. Siin filmis on see füüsiline ruum, lisaks tuntakse seda ka psüühilise seisundi või vanusena.
Liminaalne ruum võib olla ootesaal, suvel õpilastest tühi koolimaja, puberteediiga (lapsepõlv on möödas, aga täisikka pole veel jõutud). Füüsilises plaanis kirjeldatakse tagatubasid tühjade ja mahajäetutena, kus viibides tekib õõnes tunne.
Praegune, filmis kajastatav tagatubade helekollane versioon, sai alguse veebifoorumisse postitatud fotost ja siis hakkas laviinina tulema kommentaare, et inimesed teavad seda kohta. Originaalne foto oli väidetavalt tehtud aastal 2002, USA linnakeses nimega Oshkosh, tühjas endises mööblipoes, mida parasjagu renoveeriti. Poe omanik postitas foto algselt oma blogisse, kuid seal ei äratanud see pikka aega mingit tähelepanu. Nagu öeldud, siis legend hakkas veerema alles 2019. aastal, õigupoolest veel mõned aastad hiljem. 2022. aastal tegi tudeng Kane Pixels sellest teemast Youtube’i lühifilmi ja 2024. aastal kasutas režissöör Evan Jacobs seda teemat indie-filmis „Amityville’i tagatoad“ („Amityville Backrooms“). Sel teemal on olemas ka veebisari ja oma Discordi kommuun. Praegune kinofilm on Hollywoodi väikestuudio A24 indie-filmi laadne toode, mille režissööriks on samuti Kane Pixels, ehk siis sama mees, kes tegi esimese lühifilmi.
„Tagatubade“ eelarveks oli 10 miljonit dollarit, mis on Hollywoodi mõistes väga väike summa, sisse on see stuudiole toonud üle 357 miljoni dollari, globaalselt.
Film ei ole nii romantiline kui Ernst Enno luuletus. Kui Enno kirjeldab pigem kergemat sorti ootusärevust, siis film kujutab pigem raskekujulist rõhuvat ängi.
Peategelaseks on arhitekti haridusega mees Clark (Chiwetel Ejiofor), kes töötab väikelinna mööblipoes, ja ka elab seal, sest naine viskas ta kodust välja. Mees käib seetõttu terapeut Mary (Renate Reinsve) juures, kuid suuremat abi sellest ei ole. Clark püüab äril elu sees hoida ja väntab sellele koguni telereklaami, kuid sellegipoolest ei ole tal ühtegi klienti, elektriarve aga on kummaliselt suur ja samas elekter pidevalt jukerdab.
Kohale kutsutud töömees avastab, et mööblipoe elektrikapis on mingid täiesti suvalised lisaühendused, mille puhul ei ole aru saada, millega need on ühendatud. Ühel õhtul, kui elekter jälle jupsima hakkab, avastab Clark juhuslikult, et ta saab minna läbi ühe oma poes asuva seina ja satub kollasesse ruumiderägastikku, mis on justkui nagu tema mööblipoe jätk, aga kus asjad ei toimi päris nii nagu teispool seina, tavareaalsuses.
Filmi algne versioon näitab ainult Clarki eksirännakuid ja soovi ängistavast olukorrast välja tulla. 15 lisaminutit annab filmile uue mõõtme, selles näeme firma Async töötajaid neid samu tagaruume avastamas. Kes lisaminutid ära vaatab, see ei pea enam ise võimalikke lahendusi välja mõtlema, režissöör annab üsna selgelt aimu, kuidas need ruumid omavahel haakusid. Fantaasiale jääb siiski ruumi, ja keda huvitab, siis see võib tagaruumide fenomeni veebi kaudu juurde uurida.
Filmil on märge, et see on alla 16-aastastele keelatud, suhtusin ka ise seetõttu üsna umbusklikult, aga ma ei leia, et selle filmi puhul oleks nii kõrge vanusepiirang õigustatud. Siin verd õige pisut pritsib, aga muid obstsöönsusi väga ei ole. Keegi hullult ei ropenda, keegi ei ole liiga hirmus maniakk, mingeid erootilisi kaadreid pole üldse, noorematel on filmi vaadata lihtsalt igav.
Mu enda laps kangesti lunis, et tema tahab seda näha, vaatasin ise eelnevalt ja siis lubasin tal seda vaadata. Tütar kurtis, et jube igav. Minu jaoks oli huvitav, aga hoiatan, et linalugu on päris aeglases tempos ja tõesti üsna uimane. Aga äng, filmi põhiteema, on väga hästi esile toodud ja kes hoolib sellistest kaasa- või juurdemõtlemise filmidest, siis neile sobib väga hästi.
Ja kui olete unenägude nägija, siis on võimalik, et mingis sarnases ruumis olete oma elu jooksul unenägudes viibinud. Mina olen, küll mitte sellistes kollastes, aga sarnaseid elemente painajalike põgenemisunenägudega on küll.
