David Vseviov 1950ndatest: hirmu ja absurdi aastad

David Vseviovi „Elulugu. Kaks esimest nädalat“ kirjeldab sündmusi tuntud ajaloolase ja arvamusliidri esimestel elunädalatel 1949. aasta varasuvel. Kuigi tegevuskohti on ainult kaks – sünnitusmaja ja tuba Tallinna ühiskorteris –, on teoses väga palju värvikaid tegelasi.

Kaire Kenk

David Vseviov on suurepärane jutuvestja, kes oskab Stalini aja groteskset tegelikkust teravmeelselt siduda oma paljude tegelaste usuga ajastu propagandistlikesse klišeedesse ning sel moel traagilist ajastut ka koomilisest küljest näidata.

Tema „Elulugu. Kaks esimest nädalat“ on võimalik lugeda ka kui praeguse elulugudebuumi sünnitatud raamatute paroodiat. Vseviovi (eluloo)raamatu toimetaja on tuntud humorist ja satiirik Toomas Kall, autori ülikoolikaaslane. Selge, et sellisest koostööst võib oodata ohtralt nalja ja lugeja lõbusat altvedamist.

Suur osa Vseviovi tegelasi on juudid, aga on ka rohkelt venelasi ja eestlasi ning eri rahvusest tegelaste käitumiserinevused tulevad eredalt välja. Jutustuses on pidevalt ajahüppeid hilisemasse aega ja assotsiatsioone ning otsinguid, kuidas lapsepõlves kogetu leitakse hiljem uuesti üles.

„Elulugu“ on kui olme-poliitiline ajalooline humoorikas teatmeteos, sest Vseviov ei sea Nõukogude propagandat kahtluse alla, enamik ta tegelasi ju lehti usub ja usinalt loeb. Nihe tegelikkusega ja propagandavaled paistavad aga siiski läbi ja pakuvad sedasi nii lugejale kui ka Vseviovile mõnu.

„Kolmveerand minu raamatusse koondatud lugudest on välja mõeldud,“ tunnistas ajaloolane muheldes. Samas on need tema sõnul kogunenud väga pika aja, 30 aasta jooksul. Mõte lood raamatusse koondada tekkis tal samuti mitukümmend aastat tagasi.

„Armastan tänaval ja bussis-trammis inimesi vaadelda, detaile tähele panna. Nii hakkasingi kohatud inimtüüpidele lookesi juurde mõtlema, et ajaloo hämmastavat mitmekesisust kuidagi illustreerida,“ sõnas autor. Ilmselt ei selgu kunagi, mis on autori fantaasia, mis vahetult kogetu ja mis hilisematest pajatustest pärit.

„Kõik mu lood võisid ka päriselt 1950-ndate aastate Eestis ja hiljemgi aset leida. Nii mõnigi tuttav on mu raamatu lugemise järel olnud pettunud, et oleks tahtnud näiteks rohkem mu naisest lugeda, aga see on ju ilukirjandus,“ muigas Vseviov.

„Me ei saa ju ajalooteaduses teatud kindlates reeglites kokku leppida, erinevalt reaalteadustest. Ajaloolane peab palju rohkem lihtsalt ette kujutama. Ajalugu ei saa ju mõõta. Samas tahame me kõik olla oma mineviku hindamisel objektiivsed,“ sõnas kirjanik.

Kommunism saabub kohe

„Mul endal on 1950-ndatest väga vähe mäletada, sest 1950. aastal olin täpselt aastane,“ muigas Vseviov. Nii ongi talle viiekümnendate olustikku süvenemisel olnud abiks tolleaegsed ajalehed ja arhiivid.

Raamatus on pikki ajalehetsitaate, täiesti absurdseid, kuid nendest peegeldub ajastu hingus kõige paremini. Näiteks teatatakse ühes leheuudises, et justnimelt Venemaal leiutati kuulotsaga pastakas. Või raporteeritakse uhkelt, et Moskva Suure Teatri baleriinid saadeti sapööride kursustele.

„Teisalt ega siis palju muud infot polnudki. Raadiot vahel kuulati,“ nentis ajaloolane. „Televiisor oli väga vähestel. Kinos käidi, vaadati isegi toonaseid propagandafilme, kuid enamasti veedeti aega sõpradel külas käies, peeti sünnipäevi ja teisi pidusid.“

„Tuleb meeles pidada, et 1950-ndad jagunevad kahte drastiliselt erinevasse ajastusse: aeg Stalini surmani 1953. aastal ja sellele järgnenud nn Hruštšovi aeg peale NLKP XX kongressi 1956. aastal ehk sula,“ rõhutas Vseviov.

„Stalini aegses ühiskonnas valitses hirm. Iga autoritaarne ühiskond on nakatunud hirmuga. Pealtnäha kehtisid ranged reeglid, kuid tegelikult otsustas kõike Suur Juht ning kõik teised püüdsid tema soove ära aimata. See oli raske. Võtame kasvõi need kuulsad vene filmid „Volga-Volga“, „Tsirkus“ jne. Kui ilmutati esimene komöödia, midagi lõbusat, siis kino juhtkond oli paanikas: nad ei taha seda üldse Stalinile näidata, sest enne vändati ainult patriootilisi filme. Ja kui siis Stalin mainib stahhaanovlaste kongressil, et „elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks“, lugesid tema alluvad sellest lausest välja, et käes on aeg teha üks nõukogude komöödia!“ rääkis ajaloolane.

„Sellest on väga vähe räägitud, kuid Stalini vastuvõtusaali kõrval asus ruum, kus istusid sanitarid. Nende ainus ülesanne oli aidata vastuvõtule kutsutud inimestel ümber riietuda, sest harvad polnud need juhud, kus inimesed Stalini ees tegid hirmust lihtsalt püksi. Vahel saadeti Siberisse kunstnik, kes maalis ainult Leninit. Ja jäi saatmata see, kes maalis lillekesi. Kes julges toona anekdoote rääkida? Mitte keegi. Andekad inimesed, näiteks Smuul ja Vaarandi kirjutasid kokku idiootsusi, sest alternatiivi lihtsalt polnud,“ jätkas Vseviov.

Toiduküllus ja sunnismaisus

Aga 1950-ndate aastate majanduslikust poolest on inimestel ajaloolase sõnul valdavalt head mälestused. Poodides oli lademetes kvaliteetseid kaupu – kalanahast kingi, kõva laabijuustu, šveitsi käekelli. Suurtest püttidest müüdi lahtist kalamarja. Kõike, mida andis Saksamaalt vagunite kaupa kokku riisuda. Juba 1950-ndatel aga olid nõukogude inimeste vahel tohutud majanduslikud erinevused.

„Kirjanik Aleksei Tolstoi tõi Saksamaalt endale koju koguni põrandaparketi, aga tavalistel tööinimestel polnud nende kaupade ostmiseks lihtsalt raha. Veelgi enam, maainimestel polnud tollal praktiliselt mitte mingit sissetulekut. 1977. aastani polnud Venemaal maainimestel koguni passi, nad olid sõna otseses mõttes sunnismaised. Meil Eestis oldi edumeelsed – meie kolhoosnikud said passid juba 1960-ndate lõpus,“ rääkis Vseviov.

Alles 1960-ndate lõpul hakkas Vseviovi mäletamist mööda tema lapsepõlve toiduküllus kauplustes ära kaduma ja tekkis toiduainete defitsiit. „Huvitaval kombel kirjeldasid lektorid kommunismi saabumist näiteks nii: astute hommikul kodust välja, istute trammi peale ja sõit on tasuta,“ muigas Vseviov. „Brežnev tuli ühel NLKP kongressil välja „arenenud sotsialismi“ ideega, samal ajal töötati välja toitlusprogrammi, sest Nõukogude Liidus polnud inimestel lihtsalt süüa!“ meenutas ajaloolane.

„Mul on alati kurb kuulda ja lugeda, kui keegi võrdleb Euroopa Liitu kunagise NSVL-ga. Poole oma elust on praegused keskealised elanud piiri taga, suletud ühiskonnas, kus kirjavahetus Kanada sugulastega võis kaela tuua suuri pahandusi. Eesti on pääsenud halvimast tänu Soome TV-le. Soome TV roll meie inimeste maailmavaate kujunemisel on minu meelest olnud väga suur. Mina tundsin tänu Soome televisioonile peensusteni tollast Soome poliitikat, sain just sealt esimesena kuulda Tšernobõli katastroofist,“ rääkis ajaloolane.

Samas ei tunne tänapäeva noored võrreldes tema eakaaslastega enam üldse lähiajalugu. „Vähesed mu tudengitest teavad, kes oli Beria. Auditooriumis tõusevad vaid üksikud käed, kui küsin, kes on lapsena lugenud „Kolme musketäri“, kirjeldas Vseviov.

David Vseviov. Foto: ev100.ee