Nõid analüüsib hirmu

Esmaspäeval, 18. märtsil kell 23.45 on Kanal 2 kavas suurepärane psühhoanalüütiline õudusfilm „Nõid“.

Margit Adorf

Kui te ei ole seda filmi varem näinud, siis soovitan kindlasti plaani võtta. Juhul kui ei jaksa nii hilisel tunnil üleval olla, kasutage salvestust ja vaadake päeval, siis ongi vähem kõhe.

Nõid on psühholoogiline õudusfilm, päris lõpus läheb see küll klassikaliseks muinasjutuõuduseks, kuid sellele eelnev on täiesti vabalt üle kantav ka kaasaega, meie tänasesse ühiskonda, väikelinna või külamiljöösse, kus inimeste umbusk ja väljamõeldud hirmud põhjustavad suuri probleeme ja kannatusi.

Filmi tegevustik toimub siiski minevikus, 17. sajandi Uus-Inglismaal. Abielupaar William ja Katherine püüavad elada vaga ja kristlikku elu väikeses kogukonnas, kuid neid heidetakse sealt välja. Nad kolivad elama metsa veerele ja elu viie lapsega ei ole just meelakkumine. Tagatipuks juhtub mõeldamatu õnnetus – põllult kaob nende noorim laps, alles beebiealine poeg.

Nüüd pöörduvad süüdistused pere vanimale lapsele, tütar Thomasinile, kes beebi kadumise ajal teda valvama pidi. Tema enda pereliikmed hakkavad teismeeas neidu nõiaks pidama ja kõik see viib viimaks veriste sündmusteni.

Oluline ei ole selle linateose juures üldse reaalne filmi sündmustik, vaid inimpsühholoogia, need lülitid ja hoovad, mis sunnivad üht või teist tegelast käituma nii nagu nad käituvad. Loomulikult ei ole Thomasin seal mingi nõid, vaid süüta ohver ja isegi kui filmi sündmustik päris finaalis teda nõiana serveerib, siis tuleks seda võtta pigem kui sümbolit – sa muutudki selleks, kelleks sind manatakse. Selles linaloos on suuremateks kurjategijateks ja manajateks need, kes püüavad leida kedagi, kes oleks süüdi.

Tegemist on mitmekihilise ja mõtlemapaneva filmiga, mis on kaugel harjumuspärasest stamp-õudusfilmist, kus koll ongi koll ja head ning pahad on selgelt eristuvad, kurjus selgelt äratuntav ning „head“ on üllad ja kannatavaks pooleks.

„Nõid“ on režissöör Robert Eggersi täispika mängufilmi debüüt, autoritöö, millele ta ka ise stsenaariumi kirjutas. Möödunud aastal võis kinosõber vaadata tema uut filmi „Majakas“, mis on küll veel samm edasi jõulisuse poole, kuid võin kinnitada, et „Nõid“ ei jää sellest kaugele maha. „Nõid“ pälvis 2016. aastal 43 erinevat auhinda, sealhulgas pärjati nii stsenaariumit, tegijat kui filmi tervikuna, lisaks kunstnikutööd, naisnäitlejat, operaatoritööd.

Kõik need nominatsioonid ja pälvitud preemiad ei ole asjata, tegemist on tõesti sedalaadi filmiga, mis rabab, poeb naha vahele ja jääb kummitama ning mida võiks hiljem veelgi üle vaadata. Eggers on vaieldamatult andekas ja valinud endale õige eriala, ta oskab suurepäraselt lugu jutustada nii pildis kui sõnas. Tema töö on meistriklass.

Thomasini rolli täidab Anya Taylor-Joy, kelle jaoks selles filmis näitlemine oligi esimeseks suureks filmirolliks, enne seda oli ta osalenud paaris episoodilises rollikeses. Siinse osatäitmise eest pälvis temagi mitmeid preemiaid ja murdis sellega läbi filminäitlejana. Nominatsioone on talle jagunud ka hilisemates rollides, kuid „Nõid“ on seni näitlejanna kõige tähelepanuväärsem töö.

Filmile on muusika loonud Mark Korven ja eestlasele võib see kohati meenutada Suure Tõllu multifilmi, millele omal ajal muusikat kirjutas Lepo Sumera. Igatahes võdisemavõttev.

Atmosfääri ja operaatoritöö koha pealt tasub ära märkida, et linateos on enamasti üles võetud loomulikus valguses, lisavalgustust kasutamata. See muudab kogu filmi pisut videvikuliseks ja hämaraks, mis lisab loole süngust ning rusuvust juurde.

Veel võib vaatajal huvitav teada olla, et stsenaariumi kirjutamisel on aluseks võetud originaalsed, 17. sajandi dokumendid. Kasutatud on rahvajutte, kohtudokumente, inimeste päevikuid. See pole puhas väljamõeldis, inimesed ongi sellised ja just see kokkupuude reaalsusega lajatab filmile tõelise õõva pitseri.

Peaosa täidab Anya Taylor-Joy. Foto: pressimaterjalid

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga