Võllanaljad ja ehmatused üksildases kõrtsimajas

võllamees 2

Tänavuse teise Rakvere Teatri suvelavastuse „Viimane võllamees” olustik mõjub tuttavlikult neile vaatajaile, kes jälginud telekast inglise retrosarju elust 60ndail.

Tõnu Lilleorg

Peaosatäitja ja nimitegelasena näeme laval Raivo E. Tamme kehastatavat väljapeetud maneeridega Harryt, kes on lõpetanud karjääri professionaalse timukana. Nüüd on ta endale koha Põhja-Inglismaa päikese all leidnud kõrtsileti taga õlut ja viskit välja valades. Mõnusat äraolemist tagab Harryle ka kohalik alkohoolikute seltsing, kes igapäevaselt kohal käies on tänulikud iga tasuta joogi eest, mida Harry neile ikka vahest võimaldab.

Lähemal vaatlusel ilmneb Harry juures teatav jäikus ja eelistus (nii otseses kui ülekantud tähenduses) seista kindlal põrandal, mis päris kindlasti jalge all ei avane. Ehk seetõttu, et just nii juhtus kõigi nende ülespoodud kurjategijatega, kelle peal ta oma ametioskusi praktiseeris.

Aga nagu elus ikka, püüdlemisel jäiga stabiilsuse poole võib kohtuda ootamatustega ja piltlikult öeldes, põrand Harry jalge all tõesti avaneb. Siin võime nautida näitekirjanik Martin McDonaghi suurepärast oskust sündmustikku komponeerida ja lavastaja Üllar Saaremäe head tunnetust selle lavale seadmisel. Mittetäielikud faktid moodustavad tänu sellele, et tegelased püüavad neid subjektiivselt seletada ja seostada, kaasahaaravaid ja vägagi muutlikke arenguperspektiive.

Hiilgava rolli seikleja Peterina teeb Madis Mäeorg. Teatritrupi suhteliselt uue liikmena toob ta juba tuttavasse Rakvere näitlejate seltskonda värsket väljendust. Mäeorg mängis peenelt välja oma tegelase psüühika keerdkäigud ning seda nii madalamate ja kõrgemate kui ka heledamate ja tumedamate registrite osas. Lisaks oli näitleja kehakeel ja suhtlemine teiste tegelastega suurepärane ja Peterit hästi avav.

Õieti oli igas rollis, kõigis tegelastes mingi lisaplaan, mis andis sügavust ja mitmekihilisust. Laval nägi kõrgkvaliteedilist näitlejatööde kooslust.

Pisut äraootavale seisukohale jäin tüki temaatika ja ehk ka sõnumi osas. Kuigi etenduses pani see võllahuumor, kus ei puudu elu ajalikkuse teema, tõesti naerma, siis vajaks pikemat analüüsi, millest õigupoolest see tükk veel räägib. Näiteks kajastub väga traagiline aspekt, et õigusemõistmisel võib esineda vigu.

Lavastuses nappis üldistavat plaani, kuid samas, ehk pole vaja sellest tingimata puudust tunda. Seda tükki vaatama minnes saab näha, kuidas tegelased rebitakse välja rutiini villapatjade keskelt. Nad peavad kogema ebamäärast tühjust ja tugevaid ehmatusi, kuna nende maailmapildi tugitalade vahelised seosed saavad läbi raputatud.

Tähelepanu keskmes on seikleja Peterit mängiv Madis Mäeorg. Foto: Alan Proosa

võllamees

Leti taga toimetab Raivo E. Tamm, lauas istujat seirab Jaune Kimmel ja lehte loeb Madis Mäeorg. Foto: Alan Proosa

Share This: