1632: Rootsi kuningas Gustav II Adolf tapeti lahingus
Täna 394 aastat tagasi, 6. novembril 1632. aastal hukkus Saksamaal Rootsi kuningas Gustav II Adolf, kes oli kõigest 37aastane, kuid oma riiki jõudis ta valitseda 21 aastat.
Allan Espenberg
Kolmekümneaastase sõja raames toimus 6. novembril 1632 lahing Lützeni küla lähistel Saksa-Rooma riigi ja Katoliikliku Liiga ning protestantliku Rootsi ja Saksimaa ühendvägede vahel. Lützeni lahingut peetakse sõja üheks olulisemaks vastasseisuks.
Räägitakse, et selle lahingu eelõhtul nägi Rootsi kuningas Gustav II Adolf unes tohutut puud. See kasvas tema silme all suureks, kattus lehtede ja õitega ning siis närbus ja langes tema jalge ette. Ta pidas seda unenägu heaks endeks ja võidu eelaimduseks. Kes teab, võib-olla mängis see asjaolu rolli ka kuninga surmas, kes kaotas ettevaatlikkuse ja ohutunde, olles saanud lahingu eduka tulemuse kohta nii selge ennustuse.
Totter surm lahinguväljal
Saksa ajaloolane Friedrich Kohlrausch on kirjeldanud selle lahingu algust järgmiselt: „Väed olid ärevas ootuses lahinguvalmis. Rootslased laulsid trompetite ja trummide saatel Lutheri hümni „Üks kindel linn ja varjupaik“ ning kuninga Gustavi loodud hümni „Ära karda, väike kari!“. Kell 11 hakkas päike paistma ja kuningas pidas lühikese palvuse, misjärel istus hobuse selga, kappas paremale tiivale, mille juhtimise ta isiklikult üle võttis. Ta hüüdis: „Alustame Jumala nimel! Jeesus! Jeesus, aita mul nüüd võidelda Sinu nime au eest!“ Kui talle ulatati soomusrüü, keeldus ta seda selga panemast, öeldes: „Jumal on minu soomusrüü!“.“ Tegelikult oli vana haava tõttu kuningal soomusrüüd ebamugav ja valus kanda.
Alguses oli rootslastel arvuline ülekaal keisrivägede ees, kuid keskpäevaks saabusid katoliiklastele appi Gottfried Heinrich zu Pappenheimi lisajõud. Muide, Pappenheim ise sai lahingus surmavalt haavata. Mingil hetkel õnnestus keisri vägedel suruda Rootsi jalaväge veidi tagasi. Seejärel ratsutas Gustav II Adolf Smålandi ratsarügemendi eesotsas oma meestele appi. Kuningas soovis leida vaenlase lahingurivis nõrka kohta ja ratsutas oma meestest kaugele ette. Teda saatis vaid väike kaaskond.
Lützeni lahinguvälja kattis tihe kollakashall sügisudu, mis segunes põleva Lützeni linna suitsuga, ning lisaks oli kuningas lühinägelik, mistõttu ei märganud ta oma meestest ettepoole ratsutades Horvaatia keisriväe ratsaväelasi. Halva nähtavuse tõttu ratsutas Gustav pahaaimamatult otse keiserlike ratsaväelaste ehk kürassiiride positsioonidele.
Teise versiooni kohaselt olid kuningas ja ta mehed oma rügemendist eraldunud ning eksisid udus ära – sarnaselt horvaatidega, kellega nad juhuslikult kokku põrkasid. Muide, sellest püssirohusuitsuga segunenud udust tulenevalt tekkis rootsi keelde väljend „Lützeni udu“ (Lützendimma), mis ja peaaegu läbipaistmatut tihedat udu või suitsu, nähtavuse puudumist või täielikku segadust ja kaost, ebakindlust või sündmuste traagilist pööret ehk olukorda, kus mitte keegi ei saa aru, mis tegelikult toimub.
Mõnede allikate kohaselt oli kuningas juba saanud tabamuse juhuslikust kuulist, mistõttu oli ta rügemendist maha jäänud. Igatahes tabasid järgmised vaenlase lasud sihtmärki: kuningas sai haavata käsivarde ning kui ta hobust pööras, tabati teda selga. Hobuselt kukkudes ei õnnestunud tal jalga jalusest vabastada. Seejärel tapeti Rootsi kuninga kaaskond ning teda ennast torgati veel mitu korda mõõgaga. Legendi kohaselt olevat surev Gustav II Adolf, kui üks keisriarmee ohvitser temalt küsis: „Kes te olete?“, vastanud: „Ma olin Rootsi kuningas.“
Tapjad võtsid kuningalt kõik väärtuslikud esemed ning tema kuulus punasest nahast kuub, mis oli täis kuuli- ja mõõgajälgi, saadeti tõendina kuninga surmast Viini. Saanud teada Rootsi kuninga hukkumisest, märkis Saksa-Rooma keisrivägede ülemjuhataja Albrecht von Wallenstein iseendale viidates tagasihoidlikult: „Saksa keisririik ei suutnud taluda kaht sellist pead!“
Matused poolteist aastat hiljem
Kuna udu varjas toimunud tragöödiat, ei saanud Rootsi armee alguses teada, et nende kuningas on langenud. Rootsi väed, mida pärast kuninga surma hakkas juhtima Saksi-Weimari prints Bernhard, ei saanud oma monarhi surmast teada ja saavutasid järjekordse võidu. Alles udust välja galopeerinud verine ja ratsanikuta kuninga hobune andis märku juhtunust.
Pärast seda, kui kuninga verine ja peaaegu alasti surnukeha lahinguväljalt leiti, viidi see lähedalasuvasse Weissenfelsi linna. Seal viisid kohalik apteeker Kaspar Kenning ja arstid läbi palsameerimise, et surnukeha oleks võimalik pikka aega säilitada ja Rootsi transportida. See toimus vaatamata kuninga varasemale soovile mitte lasta end palsameerida.
Palsameerimise käigus eemaldati Gustav II Adolfi siseelundid ja maeti sealsesse väikesesse külakirikusse, aga kuninga süda paigutati eraldi kasti. Gustavi sügavalt leinava abikaasa, kuninganna Maria Eleonora kohta, kes polnud Rootsis kuigi populaarne, räägiti, et magama minnes võttis ta voodisse kaasa laeka, milles hoiti Gustav II Adolfi palsameeritud südant. Väidetavalt sundis ta isegi oma tütart Kristiinat selle kõrvale heitma, et kogu pere oleks koos. Hiljem levisid rahva seas pöörased kuulujutud, nagu keeldunuks leskkuninganna oma kadunud abikaasat matmast ja vedanuks tema kirstu kõikjal endaga kaasas.
Kuninga palsameeritud jäänused viidi esmalt Wolgasti lossi Pommeris ja toimetati alles 1633. aastal laevaga Rootsi. Gustav II Adolf sängitati mulda 1634. aasta suvel, peaaegu poolteist aastat pärast surma Stockholmi Riddarholmeni kirikusse suurte auavalduste saatel. Kuninga põrm oli tammepuidust kirstus, mis omakorda oli paigutatud kuusnurksesse tinakirstu. Kuninga soovil sängitati ta oma esimese tütre Kristiina Augusta kõrvale.
Kuigi Rootsi väed võitsid Lützeni lahingu, oli see neile tegelikult Pyrrhose võiduks, kuna nad kaotasid oma kuninga. Huvitaval kombel peetakse osa Lützeni lahinguväljast, kus Gustav II Adolf suri, nüüd Rootsi territooriumiks. Aga Rootsi parlament kuulutas kuninga 1633. aastal ametlikult ja igaveseks ajaks igavesti „Suureks“ (Gustaf Adolph den Store) – Gustav II Adolf oli ainus kuningas, kes sellise tiitliga pärjati. Ja iga aasta 6. novembril tähistatakse Rootsis, aga ka Eestis kuninga mälestuseks Gustav Adolfi päeva (Gustav Adolfsdagen).
