1812: kindralite vandenõu Napoleonist vabanemiseks

Täna 214 aastat tagasi, 23. oktoobril 1812. aastal alustasid kõrgemad sõjaväelased ja riigiametnikud Pariisis mässu, püüdes võimult kukutada Prantsusmaa keisrit Napoleoni. Lisaks väitsid nad, et Napoleon olevat üleüldse Venemaa-sõjakäigul hukkunud.

Allan Espenberg

1812. aasta oktoobris elas Napoleon Bonaparte üle rasket aega. Ta oli sunnitud Moskvast taanduma ja tema armee hakkas lagunema. Pariisis polnud täpselt teada, mis Venemaa sügavustes toimus, kuid pahaendelised kuulujutud juba levisid.

See sünnitas keisri lojaalsete alamate seas mitmesuguseid ideid. Näiteks brigaadikindral Malet tuli suurepärasele mõttele, mis oli tolle aja Prantsusmaal üsna tavaline: ta otsustas korraldada Pariisis riigipöörde. Ainult üks kahetsusväärne „pisiasi“ takistas seda: Malet istus vangikongis. Kuid patrioodid ei tunnista teatavasti takistusi.

Riik vajas kangelast

58aastane Claude-François de Malet oli sünnipäraselt aristokraat, kuid kui Prantsusmaal algas revolutsioon, asus ta uue režiimi teenistusse, sest temast oli saanud vabariiklane. Tema karjäär oli mitmekesine: ta võitles sõjas, tõusis kindrali auastmeni, tegeles administratiivtööga ja kui Napoleon võimule tuli, läksid asjad tal alguses hästi. Kuid Malet kohtles keisrit halvemini kui Napoleon teda ja jäi sageli vahele vabariikliku propagandaga. Lisaks pistis Malet käe riigitaskusse: bürokraadi puhul tavaline pahe, kuid koos ebalojaalsusega oli see saatuslik ning armeekuivikutelt ja ametlikelt delikatessidelt maandus Malet vanglasse leiva ja vee peale.

Tema viibimine trellide taga ei kestnud aga kaua. 1812. aastal oli kindral ravil doktor Dubuissoni vaimse tervise ja tervenemise asutuses, mis oli muudetud kõrge mugavustasemega sanatooriumvanglaks. Seal hoiti paljusid riiklikke kurjategijaid ning kuigi tingimused olid talutavad ja vangivalvurid täitsid oma kohustusi halvasti, oli vangistus ikkagi vangistus. Haiglas istunud Malet ei ravinud seal oma närve, vaid mõtles välja sigadusi Napoleoni vastu.

Vanglas olles sai Malet lähedaseks vaimuliku Jean-Baptiste Lafoniga. Ka Lafonile ei meeldinud Napoleon, ehkki teisel põhjusel: nimelt piiras keiser katoliku kiriku mõjuvõimu. Malet ja Lafon lõbustasid end ühe vähese vanglas kättesaadava meelelahutusega: vandenõu sepitsemisega. Samal ajal algas Venemaal sõda. Malet nägi selles suurepärast võimalust: kui alustada riigipööret, siis Napoleon ei jõuaks kiiresti Venemaalt tagasi. Lisaks olid vandenõulastel Pariisis kaasosalised, kes olid valmis abistama.

Malet ja Lafon valisid põgenemiseks tõeliselt romantilise hetke, vihmase sügisöö 22. oktoobril 1812. Nad hüppasid üle müüri ja jõudsid konspiratiivkorterisse, kus kindrali naine ja sõbrad olid valmis pannud mundri ja dokumendid. Lafon aga sealt korterist enam ei lahkunud. Ta väitis, et vigastas end üle müüri ronides, mis on üsna ebatõenäoline, arvatavasti mõtles ta järele ja otsustas, et tal pole vaja end siduda sellise jobuga. Aga Malet oli saanud kindralivormi, võltsdokumendid, kaks sõpra ning tal oli paar sõpra ka väljastpoolt ehk tal oli inimesi, keda võimuhaaramise vandenõusse kaasata.

Pariis oli paar tundi kindrali käes

Saabus 23. oktoobri sombune koidik. Malet, kellest oli võltsdokumentidega saanud „kindral Lamotte“, ilmus Rahvuskaardi 10. üksuse ülema kolonel Gabriel Soulier’ juurde. Malet teatas kolonelile jahmatava uudise: Napoleon olevat Venemaal hukkunud! Seejärel näitas ta Senati korraldust (selle „käsu“ kirjutas tema sõber, advokaat Alexandre-André Boutreux) politseiminister Savary vahistamiseks. Et kolonel liialt ei mõtleks, teatas Malet talle, et Soulier ülendatakse kindraliks. Pärast seda otsustas kolonel, et peab tegutsema, kuigi ta polnud „kindral Lamotte’i“ varem kunagi näinud. Malet pöördus kõnega sõdurite poole ja käskis seejärel Soulier’l viia väed Place de Grève’ile.

Malet ütles pöördumises sõdurite poole: „Türann hukkus kättemaksjate hoopidest! Ta sai oma kodumaalt ja inimkonnalt selle, mida ta vääris. Kodanikud, sel päeval, mida me igavesti mäletame, mobiliseerige kogu oma energia, et rebida maha see häbiväärne ike. Hävitage need, kes teie teel seisavad, toetage neid, kes teiega ühinevad. Sureme kui vaja oma kodumaa, oma vabaduse eest!“

Ise läks Malet La Force’i vanglasse, kus vabastas kaks vabariiklasest kindralit ja veel paar meest, keda ta pidas kasulikuks. Nende asemel heideti vanglasse politseiminister Savary ja kõrgemad politseiametnikud. Malet käitus kõikjal nagu peremees ja kõik kuuletusid talle!Kuid peatselt algasid tõrked. Malet läks Pariisi sõjaväeülema, kindral Pierre-Augustin Hulini juurde ja teatas talle sama uudise kui kõigile teistele: Napoleon on surnud ja riiki juhib ajutine valitsus. Kuid Hulin polnud nii usaldav ja lihtsameelne kui teised. Ta nõudis selle kohta dokumente, misjärel Malet tulistas talle näkku. Hulin jäi siiski ellu.

Siis siirdus Malet kindralstaapi, kuid asjad läksid üha halvemaks. Kolonel Jean Doucet ei jäänud kindrali jutte uskuma, sest Napoleon oli pärast oma väidetavat surma jõudnud saata Pariisi mitu kirja. Koos teise koloneliga relvitustas Doucet riigipööraja ja võttis ta vahi alla.

Malet’ vandenõu oli väga lühike: see algas kell neli hommikul ja üheksaks olid sellega liitunud sõdurid juba laiali läinud. Sõjaväelased ja politseinikud võtsid Pariisis ükshaaval vandenõulasi kinni. Keegi ütles naerdes kolonel Soulier’le, kes sai olla kindral vaid viis tundi: „Surnu ei ole surnud!“ Aga Napoleon ise oli vandenõu-uudisest rabatud, sest ohvitserid, ametnikud ja sõdurid olid meelsasti asunud toetama riigipöörajaid.

Vandenõu juhid lasti maha. Hukati ka kolonel Soulier, esimene Malet’ poolt võrgutatud ohvitser, ja kõik need, kes kiirustasid Malet’ käske täitma. Tegelikult oli hukatute nimekiri ebaproportsionaalselt pikk. Põhjuseks oli see, et kohtuprotsessi juhtis sõjaminister Henri Clarke, kes sai vandenõust teada alles pärast selle lõppu. Seetõttu näitas Clarke üles energiat ja initsiatiivi, vähemalt järelmõjude lahendamisel. Nii hukati 13 inimest. Eluga pääses vaimulik Jean-Baptiste Lafon, kel õnnestus põgeneda ja kes hiljem kirjutas raamatu Malet’ vandenõust. Mis puutub Malet’sse, siis tema suri väärikalt: ta ise juhtis hukkamiskomandot ja hüüdis enne surma: „Elagu Vabariik!“