1837: kuninganna Victoriat üritati 8 korda tappa
Täna 188 aastat tagasi, 20. juunil 1837. aastal kuulutati tema onu William IV surma järel Suurbritannia valitsejaks kuu aega varem 18aastaseks saanud Victoria. Tema ülipikk valitsemisaeg kestis 63 aastat, 7 kuud ja 2 päeva ning kuninganna suri 81aastaselt 1901. aastal. Victoria aeg oli kõige säravam ja stabiilsem ajajärk riigi ajaloos. Samas prooviti kuningannat koguni kaheksa korda tappa. Miks ometi?
Allan Espenberg
Esimene atentaadikatse pandi toime 10. juunil 1840. See juhtus vaid paar kuud pärast noore kuninganna abiellumist. Sel hetkel oli ta veel ka rase. Victoria ja tema abikaasa, prints Albert sõitsid lahtises tõllas Hyde Parkis. Järsku ilmus kuskilt välja inimene, keda prints kirjeldas hiljem kui „väikest kurja mehikest“. Ta sirutas käe ette ja tulistas kuninganna pihta duellipüstolist.
Atentaat rasedale kuningannale
Mees, kes üritas Briti monarhi mõrvata, oli 18aastane Edward Oxford. Ta laskis mööda, misjärel tõmbas kohe välja teise püstoli, et tulistada veel üks lask, kuid jälle ei tabanud. Pärast seda tõmbasid möödakäijad tulistaja maha ja kuninglik paar jätkas rahulikult oma teed. Esiteks oli kuningannal vaja toibuda vahejuhtumist ja teiseks demonstreerida oma alamatele, et ta ei omista juhtunule erilist tähtsust.
Oxford mõisteti süüdi, kuulutati vaimuhaigeks ja veetis veerand sajandit hullumajas. Seejärel saadeti ta asumisele Austraaliasse. Ta oli ainus kuningannat tappa üritajatest, kes elas kõrge vanaduseni. Ta suri 78aastasena 1900. aastal.
Kolm tapmiskatset ühel aastal
Järgmine kord juhtus kõik peaaegu sama stsenaariumi järgi. Pärast jumalateenistust sõitsid kuninganna Victoria ja tema abikaasa 29. mail 1842. aastal tõllas läbi Londoni linna. Järsku hüppas tõlla ette mees ja tulistas kuningannat püstolist. Relv ei läinud lahti ja tulistaja põgenes parki.
Uus mõrvakatse pandi toime juba järgmisel päeval, 30. mail 1842. Kuigi eelmise päeva potentsiaalset tapjat ei tabatud, ei tahtnud kuninganna end varjata ega demonstreerida oma hirmu. See ei olnud tema stiil. 30. mai õhtul läks Victoria koos abikaasaga jalutama. Albert oli õigustatult üsna rahutu. Varsti kostiski püssilask. Eelmise päeva kurjategija otsustas alustatu lõpule viia. Seekord relv ei tõrkunud, tulistaja lihtsalt ei tabanud. Ta osutus Londoni elanikuks John Franciseks. Kohus mõistis mehe surma poomise ja neljastamise läbi, kuid kuninganna leebus ja käskis muuta karistuse Austraaliasse väljasaatmiseks.
Vaid nädalaid pärast John Francise’ mõrvakatset oli kuninganna elu taas ohus. Victoria oli 3. juulil 1842 teel pühapäevasele jumalateenistusele kuninglikku kabelisse. Äkitselt tõmbas John William Bean välja relva ja tulistas kuningannat. Relv tõrkus ja lasku ei tulnud. Kurjategija leiti kiiresti, kuna tal olid erilised omadused: ta oli lühikest kasvu küürakas.
Kui 18aastane Bean kinni võeti, ütles ta, et ei kavatsenud kuningannat tappa, vaid ta oli lihtsalt masenduses ja tahtis oma elu sel viisil muuta. Võimalik mõrtsukas lisas, et relv oli laetud tubakaga ja püssirohtu oli selles väga vähe ning monarhi elu ei olnud reaalses ohus. Kohus mõistis Beani pooleteiseks aastaks sunnitööle. Mehe unistus sai teoks: tema elu muutus tõesti kardinaalselt. Oma elu lõpetas Bean enesetapuga 1882. aastal.
Püstolite kõrval rünnati ka kepiga
Victoria kuningannaks saamise 12. aastapäeva tähistamise eelõhtul, 19. juunil 1849. aastal, sõitis kuninganna koos oma kolme lapsega läbi Hyde Parki. Kurjategija ootas teda samas kohas, kus Edward Oxford oli teda üheksa aastat varem tulistanud. 22aastane William Hamilton tulistas kuningannat, kuid naine ei saanud vigastada. Kohtuistungil rääkis mees, et saabus Londonisse Iirimaalt, kus tollal möllas suur nälg. Ta üritas kuningannat mõrvata, kuna ei leidnud Londonis tööd ja tal oli vaja millestki ära elada. Nii ta otsustaski, et parem on vanglasse minna kui aeglaselt nälga surra. Kohus tunnistas Hamiltoni süüdi ja ta saadeti välja Gibraltarile.
Järgmine mõrvakatse toimus aasta hiljem, 27. juunil 1850. aastal. Tegelikult ei kavatsenud Robert Pate kuningannat tappa. See oli lihtsalt agressiooniakt. Victoria läks pärast Cambridge House’i külastamist oma kolme lapsega tõlda. Pate lähenes talle ja lõi talle kepiga pähe. Kuningannale sai sellest vahejuhtumist sinika silma alla ja armi, kuid muidu jäi vigastamata. Ründajaks osutus endine Briti ohvitser, kes oli kergelt hulluks läinud. Pate oli atentaatoritest ainus, kes võis kuningannale tegelikult kahju teha. Kohus karistas teda seitsmeaastase vangistusega Tasmaania paranduskoloonias.
29. veebruaril 1872, kui Victoria tegi ringsõitu Londonis, ronis 17aastane Arthur O’Connor üle Buckinghami paleed ümbritseva aia ja jäi seal kuningannat ootama, et teda rünnata. Kui tõld saabus, tormas nooruk selle poole, kuid kuninganna isiklik abiline John Brown suutis mehe maha tõmmata. Hiljem sai ta kangelaslikkuse eest medali. Kohtuprotsessil väitis O’Connor, et ta ei tahtnud kuningannat tappa. Ta tahtis lihtsalt saavutada Iiri poliitvangide vabastamist Briti vanglatest. Tema püstol oli katki, ta ei saanudki sellega kellelegi viga teha. Vaatamata kõigile kergendavatele asjaoludele määrati noormehele 20 piitsahoopi, aasta vangistust ja väljasaatmine Austraaliasse.
2. märtsil 1882. aastal oli Victoria teel Windsori lossi. Teda ümbritses suur rahvahulk, kelle hulgas olid ka õppurid Etoni kolledžist. Järsku kostis püstolilask, mida kuninganna pidas mootorihääleks. Siis nägi ta, kuidas üks mees eemaldus ja mitu inimest asus teda taga ajama. Roderick Maclean laskis mööda ning Etoni õpilased võtsid mehe kinni ja andsid talle peksa. Kohus tunnistas Macleani hulluks ja ta veetis kogu ülejäänud elu vaimuhaiglas.
Nagu kõigist nendest juhtumitest nähtub, olid kuninganna elu kallale kippumise motiivid täiesti erinevad, nagu ka inimesed, kes kuningannat ründasid. Kõigil neil lugudel on ühine aga see, et need kõik ebaõnnestusid. Kuninganna Victoria jäi ellu, tema nime kannab terve ajastu ja kellelgi ei õnnestunud teda isegi hirmutada. Pärast iga mõrvakatset naasis ta kiiresti, vaid paari tunni jooksul riigipeakohustuste juurde.
