1946: esilinastus jõulufilm „See imeilus elu“

Täna 73 aastat tagasi, 20. detsembril 1946. aastal jõudis New Yorgi kino Globe Theatre ekraanile uhiuus mängufilm „See imeilus elu“, mis võeti vastu üsna jahedalt ja ka filmikompanii juhid olid pettunud väikses piletitulus. Aga kaasajal on sellest kujunenud üks populaarsemaid jõulufilme Ameerika Ühendriikides.

Allan Espenberg

Kuulsa jõulufilmi „Üksinda kodus“ ühes osas, kui peategelase pere sõidab jõulude eel Pariisi, nendib üks pereliikmetest kahetsusega, et telerist ei näidatagi seekord „Seda imeilusat elu“, misjärel teeb järelduse: „Järelikult pole me Ameerikas.“ See nali on enamjaolt mõistetav ameeriklastele, sest alates 1970. aastatest demonstreeritakse klassikaks muutunud filmi „See imeilus elu“ USA suuremates telekanalites igal aastal jõulude eel. 1986. aastal tehti film veel ka värviliseks, et inimestel oleks mõnusam seda vaadata.

Jõuluaegne melodraama

Itaalia päritolu USA lavastaja Frank Capra (1897–1991) käe all vändatud filmi „See imeilus elu“ (It’s a Wonderful Life) aluseks oli Philip Van Doren Sterni jutustus „Suurim kingitus“ (The Greatest Gift), mille kirjanik oli kirjutanud 1939. aastal ja avaldanud 1943. aastal. Filmi peaosadesse kutsuti tollased suured staarid James Stewart (1908–1997) ja Donna Reed (1921–1986), kellest esimene oli selleks ajaks saanud juba Oscari auhinna ja teine sai selle hiljem. Aga Frank Capra pidas seda filmi oma karjääri parimaks.

Tegu on sentimentaalse ja liigutava muinasjutuga täiskasvanutele, mis kingib inimestele lootust ja annab toetust nendele, kes on raskel hetkel pead kaotamas. Filmi peategelaseks on Bedford Fallsi väikelinna elanik George Bailey, kes on sattunud elu hammasrataste vahele ja ei suuda tekkinud probleeme lahendada, näiteks ta ei tea, kuidas maksta tagasi võlg kohalikule pankurile. Nii kavatsebki ta vahetult enne jõulupühi endalt elu võtta.

George on korduvalt tahtnud oma kodulinnast lahkuda, et maailma näha, aga asjaolud ja eeskätt tema hea süda pole talle seda võimalust andnud. Nii ohverdas ta iseend oma venna päästmiseks ja harimiseks, säästis igat senti perekonna heaks, kaitses linnakest kurja pankuri Henry Potteri eest, abiellus lapsepõlvearmastusega ja aitas ülal pidada ka neiu perekonda.

Nii valmistubki suurte probleemide rägastikku sattunud George sillalt alla hüppama, aga selle asemel päästab ta ära hoopis oma kaitseingli Clarence Odbody, kes ilmus inimeste sekka oma tiibade järele. Ingel hüppab esimesena jääkülma vette ja George’il ei jää muud üle, kui enda enesetapp edasi lükata ja vanamees ära päästa. Kaitseingli kaval plaan esialgu toimis, kuigi George ei kavatse suitsiidist loobuda.

Kui George lausub saatuslikud sõnad: „Parem, kui ma poleks siia ilma üldse sündinud!“, siis demonstreerib Clarence talle, kui halvasti oleks elu Bedford Fallsi linnakeses kulgenud ilma tema isiku ja tema heategudeta. George saab aru, kui palju ta oma eluga on suutnud teisi inimesi aidata ja mõjutada ning tema hing täitub uuesti elurõõmuga. Ta läheb koju oma armastava pere ja sõprade juurde ning unustab nendega koos kõik mured. Samal ajal abistavad linnakese elanikud George’i rahaga – igaüks annab nii palju kui suudab.

Alguses läbikukkumine, siis triumf

Juba 1947. aastal sai film suure tunnustuse osaliseks, kui sai viis nominatsiooni Oscari auhinnale: parim film, parim režissöör, parim näitleja (James Stewart), parim montaaž ja parim helisalvestus. Kuigi linateos ühtki Oscarit ei saanud, pärjati lavastaja Frank Capra samal aastal Kuldgloobusega parima režissuuri eest.

Uuesti hakati filmile auhindu ja tunnustust jagama alates 1990. aastatest. Kui 2004. aastal valis BBC välja parimad filmid, mis polnud saanud Oscarit, siis jõudis „See imeilus elu“ teisele kohale. Aga Ameerika Filmiinstituudi arvates on „See imeilus elu“ viimase sajandi üks parematest USA mängufilmidest, samal ajal kuuludes ka USA paremate fantaasiafilmide, innustavate filmide, kirglike filmide hulka. Ühtlasi leidis Ameerika Filmiinstituut sellest mängufilmist ühe parema positiivse ja ühe halvema negatiivse filmikangelase: esimeste seas asetus George Bailey 9. kohale ja teiste hulgas oli Henry Potter 6. kohal.

Vaatamata Oscari nominatsioonidele ja Kuldgloobuse võidule kukkus film rahaliselt läbi ja sellest ei saanud loodetud kassahitti. 1946. aastal käis 135 minutit kestvat filmi kinodes vaatamas ainult 9,4 miljonit inimest. Filmi tegemiseks kulutati 3,2 miljonit dollarit, aga piletirahana saadi tagasi 3,3 miljonit. Selline tagasihoidlik tulemus laostas Capra filmikompanii ja oli põhjuseks tema karjääri mõningasele mandumisele – järgneva paarikümne aasta jooksul tegi ta ainult viis filmi.

Aga 28 aastat hiljem kuulutati „See imeilus elu“ Capra parimaks filmiks. Kui 1974. aastal lõppesid autoriõigused linateosele ja õiguste omanikkompanii pidas äriliselt selle tähtaja pikendamist ebamõistlikuks, siis sai film üleüldiselt kättesaadavaks. Telekompaniid hakkasid tasuta peredraamat jõulude eel demonstreerima, lisaks avaldati see ka videokassettidel ning rahvas hakkas filmi meeletult armastama. Kui filmiõiguste omanikud jõudsid selgusele teose suures väärtuses ja hakkasid selle levitamist piirama, siis oli juba hilja. Ilma selle filmita ei kujutata jõulusid Ameerika Ühendriikides enam ette. Samal ajal tunnistas Capra, et toimunud on meeldiv, aga tobe lugu, sest ta pole vändanud mingit jõulufilmi.

Huvitav on see, et Philip Van Doren Sterni jutustuses on palju kirjeldusi lumisest loodusest ja linnast, aga filmivõtted toimusid suvel 30-kraadises kuumuses. Mõned näitlejad said koguni kuumarabanduse ja lavastajal tuli neile anda lisapuhkepäevi. Selsamal põhjusel leemendab peategelane George Bailey mõnes kaadris, kuigi tegelikult peaks olema külm ilm ja sajab lund.

Poola filmiajaloolane Jerzy Toeplitz on kirjeldanud Frank Capra mängufilmi järgmiselt: „Capra ülistas headust ja üleüldist üksmeelt, ta väitis, et igas inimeses on peidus lugematul hulgal südamlikkuse aardeid. Mõistuse ja südame häälega saab jagu kõigest, ka kõige tõsisematest raskustest. Headuse ja õilsuse võidukäiguga lõppesid alati kõik Frank Capra filmid.“